Mul tuli täna üksinda rannas istudes mõte, et võiks ikka proovida juttu lindistada ja siis äkki saab seda kuidagi lihtsalt siin jagada.
Et kõhklus asjale kriipsu peale ei tõmbaks, panin kohe telefoni salvestama ja rääkisin teiega 12 minutit juttu. Muuseas, et miks mul selline mõte tekkis ja mis asja eesmärk oleks jne.
Otsustasin, et ei põe, ei tsenseeri, lihtsalt panen üles ja hakkan seda regulaarselt tegema.
Siis proovisin kuulata. Oli ainult merelaineid kuulda ja taustal nagu hästi vaikselt keegi räägiks. Nii et kustutasin ära.
Aga proovin ikka välja mõelda, kuidas see tehniliselt käiks ja kas see oleks ka lihtne niiviisi kuulata. Katsetan täna kõige lühema failiga, mis kunagi lindistasin ja mis Voice Memos äppi on alles jäänud.
Salvestasin oma häält vist seepärast, et kuidagi valmistuda “Minu Tokyo”audioraamatu lugemiseks. Aga lugeda võtsin oma isa mingi loo, lihtsalt kuskilt keskelt. Hoiatan – kõva naer.
Nüüd ikka kripeldab see untsu läinud jutt, mida teile mererannal spontaanselt rääkisin. Tahan hoopis täiesti ebaspontaanselt teile sama juttu rääkida. Näis.
Mõtlen lihtsalt, et milline oleks tehniliselt kõige lihtsam ehk jätkusuutlikum vorm nii mulle kui kuulajale. Kas niiviisi blogisse kopeeritud 5-15 minuti failid oleks ok või mitte keegi ei hakkaks neid kuulama?
Sellised mõtted täna. Kui on nõu, palun andke.
maarjablogi.com 
Mina hakkaks kuulama kui aega leiaks! Lugeda on väikeste laste kõrvalt lihtsam 😀
LikeLiked by 1 person
Ma jumaldan vaikust ja lugemist, nii et minust kuulajat ei saa, aga hea mõte on ikkagi 🙂 pealegi, Sa kirjutad nii-ii ilusasti…
LikeLiked by 1 person
Ui aitäh ❤️
LikeLike
Armastan samuti vaikust, kuid huvitavat inimest (ja sa oled minu jaoks väga huvitav ja inspireeriv!) kuulan väga hea meelega ❤ K.
LikeLike
Nii tore, aitäh! Ma küll kohe hakkan mõtlema, et kuidas küll inspireeriv 😀. Aga olgu siis.
LikeLike
Hea idee! Olen kolme käega poolt!
ja, khm, Maarjakene, kas sa tõesti ei tea…või oli lihtsalt txt selline? Lennudistantsi vahe on! (ära seda kodus proovi!)
LikeLike
Phahaaa 😀
LikeLike
Ma kunagi üritasin oma blogi nn kirjutada nii, et lindistan teksti ja saadan siis blogisse ( kus see konverditakse tekstiks). Mul pikad autosõidud, mis viga rääkida.
Mina ei saa. Niipea kui lindistuse käima panen, jookseb mõte lukku. Mulle sobib ikkagi kirjutamine rohkem. On aega laused läbi mõelda, ümber teha jne.
Rääkida ma saan niisama, lihstalt loba ajades, aga blogida , ei suuda:)
Erinevalt eelkommenteerijatest ei saa ma ka kuulata. Mul lihstalt pole sellist aega, olen proovinud podcaste ja raamatuid, aga mõte läheb uitama. Nädalavahetustel kuulan küll klappidest poliitikasaateid, aga isegi sealt ( kuigi peaks ju vererõhku tõstma=huvitav) läheb osa kaotsi.
LikeLike
Jaa, kirjutamine ja rääkimine on täiesti erinevad kunstid. Ma siin mõtlengi endast lähtuvalt, et peaks rääkimiskunsti ka harjutama, kulub elus ära. Aga üht teisega asendada küll ei saa. Erinevad asjad.
LikeLike
Olen kah pigem lugeja kui kuulaja, aga prooviks ikka – mulle meeldib, mis radu pidi siin blogis mõtted veerevad ja edasistest teekondadest ilma jääda küll ei tahaks.
LikeLike
Aitäh! ❤️Eks kirjutamine on ikka minu teema ja seda muu asendama ei hakka.
LikeLike
Mulle näiteks enamik amatööride ja poolprofessionaalide (kes tegelikult ka ikkagi parajad amatöörid) podcaste ja helisalvestusi ei meeldi. Aga ma vahel ikka kuulan, mõnikord tahan midagi taustaks panna, kui näiteks miskit sellist süüa teen, mis kaua aega võtab. Podkastitajatel on sageli ebameeldiv või häiriv hääl või rääkimisviis, nad räägivad liiga palju mingit kõrvalist igavat mula ja jaksad sa siis ära oodata, millal huvitavaks läheb või kas üldse … Kui podkastitajaid on ühes saates mitu või on külalisi, siis röögitakse teineteise jutu vahele ja sisse, nii et mul hakkab vastik sellest egotsemisest ja üksteise mittekuulamisest. See ajab mind nii vihaseks. Või saatejuht muudkui muliseb ja külaline vaikselt kuskil taustal kaks korda piiksatab tunni aja jooksul. Mõni õgib keset saadet, nii et lisaks vastikustundele ja raevule peab võitlema iiveldusega, mida see mäletsemisheli tekitab. Eesti tegelastel veel komme pool juttu puises inglise keeles rääkida, nii et kogu aeg on piinlik kuulata. Mitte nii väga häälduse mõttes, vaid selles mõttes, et ma lihtsalt ei saa aru, miks peaks keset suvalist lauset järsku täiesti suvalised sõnad ütlema inglise keeles. Mitte sellised sõnad, millele oleks eesti keeles raske vastet leida. Ja mitte isegi kuidagi humoorikalt või irooniliselt, vaid täitsa tõsiselt kohe. Ja seda teevad mingid 40-aastased ka.
Selle pika jutuga tahtsin jõuda ühte olulisse kohta. Oluline koht on see, et kuigi olen podcasti-vaenlane, siis sinu salvestisi ma kuulaks ja kui kunagi mõned podcastid tegid, siis need ka väga meedisid. Sa ei ole igav, sa oled tark ja sul on ka ilus hääl.
LikeLike
Haha nii hea täpne kirjeldus. Muudkui lugesin ja noogutasin kaasa.
Seepeale oli üllatus viimast lõiku lugeda 😀 Suur aitäh!
Kusjuures see spontaanne lindistus, mis untsu läks eile – seal mainisin, kuidas mind hiljuti kehv raadiokõnelemine närvi ajas. Ah ehk jõuan üks hetk uuesti lindistuse käima panna ja siis räägin uuesti😀
See, mida ma nüüd ehk sepistama hakkan, saab olema küll kvaliteedilt pigem pask 😀 aga loodangi, et praktika läbi saaks vähehaaval osavamaks. Sama nagu kirjutamisega. Et kui 10-15 aastat blogida, siis lõpuks õpid kirjutama ka. 10 aasta pärast on ehk minult kvaliteetset podcasti oodata. Seni – sorri 😀
LikeLike
Mulle küll meeldiks justnimelt spontaanset juttu kuulda. Teame ju kõik (või äkki ainult mina), et blogi kirjutades loeme seda mitu korda üle ja muudame enne “Avalda” nupule vajutamist ja vahel isegi redigeerime peale avaldamist. Spontaansusest pole kirjutamise juures miskit rääkida. Enda puhul võin niisama küll lobiseda aga kui mikker nina ette susatakse on suu vett täis, ise ka ei tea miks.
LikeLike
Kas tagasisidet kommentaaride näol peaks ka suuliselt andma 😉
LikeLike
Vabalt 😀 kleebi üks helifail siia.
LikeLike
Audiovärk siin jutu sees oli väga tore ju, jätka samaga 🙂
LikeLiked by 1 person