1. salvestus

Eile tulime koju tagasi, homme lendame – nii et sagimise ja üleväsimusega jäi üks kirjutamispäev vahele.

Üldse, lubasin iga päev kirjutada kuni Jaapani reisini, nii et selles mõttes peaks täna olema viimane.

Nagu ähvardasin, just salvestasin jutu. Teemaks peamiselt, miks podcasti tegemine on nõme idee.

Ei jõua ette ja taha vabandada nii palju kui tahaks.

Kes mu jutu asemel pigem muusikat kuulaks, siis “Set it on Fire”, Blood Cultures.

13 thoughts on “1. salvestus

  1. Elu ainus mõte saabki olla vaid kogemus. Su kogemused, millest blogis nii mahlakalt kirjutad, ainult sulle omased tõlgendused ja järeldused neist, ühe unikaalse elu jutustus ja sisemaailma sõnastused ongi just see, mis mind siin lugemas hoiab.
    Nii et jah, muidugi! on ka see uus kogemus kõike väärt, mis selle saamiseks vaja läheb 🤗 Missiis et santažeerid end sajaga. Olen kindel, et vaatamata sellele ja hoopis ilmselt just katkematu enesekriitika ja fakit!-suhtumise seksika segu tõttu sul kõik nii hästi välja tulebki. K.

    Like

  2. Mulle kohutavalt meeldib, kuidas sa kirjutad, aga see jutu kuulamine ei ole minu tassike teed. Kõik on nii aeglane ja venitatud ja kaks korda kiirem rääkima ka ei saa panna.
    Vabandust.
    Kui sõnad on kirjas, siis on selles peenust ja hoolt ja elegantsi. Hästi kirjutamine on kaunis kunst ja see kipub kaduma. Rääkida võib igaüks. Andi kirjutada on vähestel. Palun ära mine kergema vastupanu teed!

    Liked by 1 person

    1. Jaa, ma täitsa saan aru ja üldse ei vaidle vastu. Kindlasti ei kavatse ma kirjutamiselt rääkimisele üle minna, need on nii erinevad tegevused ja kogemused.
      Ma pole see tüüp, kes jätab blogimise, sest Instagramis selfie üles panna on sama mõnus 😀
      Sest ei ole – kirjutamine on minu teraapia ja jutu lindistamine ei asenda seda kuidagi.

      Jutu salvestamisel on mu jaoks teine eesmärk – seda püüdsin ka eile öelda. Rääkida võib igaüks, aga hästi rääkida oskavad vähesed. Seda on raskem ehk tähele panna, sest kõik ei kirjuta, aga kõik koguaeg räägivad 😀

      Võid edaspidi kuulamata jätta ja sa ei jää millestki ilma. Ma lihtsalt harjutan rääkimist.

      Kirjutamislugusid kirjutan ikka samamoodi edasi.

      Like

      1. Aitäh! Ma juba hakkasin kartma.
        Ma reaalselt ei jaksa mingeid podcaste kuulata. Ma loen nii palju kiiremini.

        Like

      2. Minu jaoks ei ole asi isegi mitte lugemise _kiiruses_, mida Paula mainis (vahemärkus: olen väga, väga kiire lugeja, suudan ka diagonaalis lugedes teksti haarata jne, aga blogisid loen teadlikult aeglasemalt, mõnulemisi), mulle lihtsalt pakub loetav kõne rohkem naudingut kui kuulatav. Teksti puhul saan edasi-tagasi hüpata, üle lugeda, vahepeal järele mõelda. Kirjutet tekst on mu jaoks väärtuslikum, tummisem, kõneldud tekstil oleks justkui kergem kaal, ühest kõrvast sisse, teisest välja, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ma ei oska praegu ühtegi mulle oluliseks saanud mõtlejat/teejuhti nimetada, kelle puhul ma kuulamist lugemisele eelistaks. Jaa, möönan, kõnel on muidugimõista arvestatav karisma-moment juures, aga sellegipoolest olen blogi (vms) inimene, mitte podcasti.

        Like

  3. Nonii, kuulatud. Ise pole enne sõda õieti podcaste kuulanud, ainult audioraamatuid pikkadel sõitudel. On sul plaanis mingeid teemasid käsitleda või lihtsalt lambist rääkida mis pähe tuleb?

    Blogide juures mugavam moment, et kui kommenteerida tahad saad lihtsalt konkreetse koha üle vaadata, jutu puhul keerulisem seda sekundit leida. Lisaks tekstiga vähem võimalusi vääritimõistmiseks kui suulise kõne puhul, no minu arust vähemalt. Omaette oleks mul õige keeruline lobiseda, kellegi teisega arutamine või vaidlemine palju lihtsam – vähemalt mingi vahetu tagasiside.

    Edu!

    Loodetavasti ei jäta sa blogimist sootuks 😉

    Like

    1. Aitäh kuulamast! 😀 Nagu Paulale seletasin, mul pole üldse plaanis kirjutamist rääkimisega asendada, seda ohtu pole kindlasti 😀

      Vääritimõistmise oht on kobalt rääkides väga suur jah. Hästi rääkides on see ehk natuke väiksem, aga mõtestatud tekstist vist alati suurem.

      Mul ei ole mingit suurt plaani ja ei tea, mis teemad tulema hakkavad. On mingid asjad, mis on mulle põnevad, aga millest kirjutamine pole põnev. Võib-olla kuuluvad need edaspidi jutu salvestamise kategooriasse.

      Kellegi teisega lobiseda meeldiks mulle kõige rohkem, aga nagu ütlesin, eeldab see kokkuleppe ja aja võtmise vaeva. Ja siis tuleb veel vaadata, et tulemus on nii hea, et vestluskaaslane mind edaspidi ei vihkaks. Üksinda saan telefoni lindistama panna ja teha end nii lolliks kui tahan 😀

      Like

  4. Paula on minu mõtted sõna-sõnalt kirja pannud, need, mis peale su salvestuse kuulamist tekkisid. Aga mina ei hakka isegi mitte vabandama :), sest sa oled mu top2 blogijate hulgas no matter what (koos murcaga).

    Like

  5. Mulle meeldib sind nii lugeda kui ka kuulata, nii et mul oleks küll väga hea meel, kui ikka salvestustega ka jätkaksid.

    Liked by 1 person

  6. Ooh, Maarja…sa oled…nii…hea!
    Ainult üks pisiasi – ära vabanda nii palju 😀
    aga muidu Anonymous võttis sõnad suust (raisk!)

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s