elamus

Käisime Shoga esimest korda lapsevanematena terveks ööks ära – suur asi. Magasin kaheksa tundi järjest.

Nick Cave and the Bad Seeds. Krabasin piletid kohe, kui sai. Ma ei käi kunagi sellistel, aga nüüd küll lähen, mõtlesin. Tavaliselt isegi kui on võimalik minna kuulama kedagi head, siis ikka ei lähe.

Kuulasin Cave’i palju kunagi ammu-ammu. Lapsepõlves oli meil kodus tema mõrvaballaadide plaat. Aitas mul inglise keelt õppida – väga tahtsin teada, kes kuidas täpselt suri.

Vahepeal on kõrvu sattunud paar Coheni lugu, mis ta on laulnud, ja vahel Into My Arms, mis ajab nutma, aga ega ma teadnud, mis temas praegu toimub. Viimastel aastatel hoog sees, kuulsin, aga ei hakanud end kurssi viima. Mõtlesin, et lähen kontserdile peaaegu puhta lehena.

Suht šokeeriv. Palju oli põrgumüra. Ma kujutasin ette rohkem klaveriballaade, aga ta möllas ringi ja oli koguaeg publiku käperdada.

Võib-olla oleks pidanud ma ka olukorrale anduma, esiritta trügima ja laskma Cave’i higil oma põsele tilkuda. Või siis oleks pidanud istuma selg vastu linnuseseina, kus heli oli rohkem tasakaalus ja talutav. Aga me olime kuskil keskel kõikide teistega, põrgumüra ja loitsimised.

Raske oli seista nii kaua, 2 tundi ja 45 minutit. Eriti, kuna enne oli terve tund püsti seistes algust oodatud. Ja enne seda pool tundi soojenduseks Anna Kaneelinat. (Rõõmustav!)

Vahepeal tundus nagu kontsert oleks läbi. Lava läks tühjaks päris pikaks ajaks. Aga suure plaksutamise peale tulid nad ikka tagasi ja mängisid edasi. Siis jälle läksid. Siis jälle tulid ja siis jälle läksid ja tulid ja nii sai justkui spontaanselt veel pool kontserti juurde. Samas lõpp oli 11.45 nagu kirjas. Oli siis spontaanne, ei tea.

Äge tegelt. Aga mul oli natsa kannataja tunne, millestki ilma jääja tunne, kuigi ma olin ju kohal. Võimsaid hetki oli, ja huvitav ja natuke naljakas.

Cave on karismaatiline, aga oh Warren Ellis. Meenutas mulle, et iial ei tea, kui palju vanema mehega võiks…

Hommikul ütlesin, et meil on nüüd viimaks vaja autosse õiget kaablit, telefon ühendada ja Haapsalust tagasiteel Cave’i kuulata. Käisime elekroonikapoest läbi.

Muidu ikka kaklesime, kas kuulata Relax fmi – mu vahel siirast ja vahel iroonilist rõõmu – või Elmarit, mis on Sho hetke lemmik, sest jutt alati rahulik ja selge, muusika alati eestikeelne. Nüüd on need ajad läbi, automuusika pole enam vene rulett.

Olin juba öösel valinud välja lood, mis kontserdist kohe meelde jäid. O Children, Jubilee Street

Bright Horses on nii-nii kurb.

Mina ei teadnud, et Red Right Hand on Peaky Blindersi teemalugu. Kas seepärast on tal nüüd palju noori fänne või oli niigi?

Higgs Boson Blues on täna vist kõigem. Albumil on kõik lood taltsamad, ka see. Kontserdi kliimaks oli fraas “Can you feel my heatbeat”, kui kogu publik, kes aga ulatus, ta südame tuksumist sai katsuda.

Ma ootan selle hetke fotosid.

Kohtasime seal meie pulma fotograafi, kes pildistas kontserti. Ta ütles: nii tore, et te veel koos olete!

Naljakas asi, mida öelda. Veel naljakam, et juba enne tema kommentaari tundsin pulmafotograafi silmates järsku suurt uhkust, et me veel Shoga koos oleme.

Terve kodutee olime vait ja kuulasime mõnuga Nick Cave’i. (Meil pole omavahel millestki rääkida. Septembris saab 11 aastat abielu.)

Olen nüüd Nick Cave’i muusika lõksus.

Guugeldasin eile ka välja, et ta peab blogi. Loen suure rõõmuga.

Ühesõnaga, hea kontsert.

PS. Lapsed käisid nädala algul kaks päeva lasteaias. Nüüd on mõlemad palavikus. Toas 30 kraadi, palavik tundub nii ebaloomulik.

vaimustuses

Kirjutasin täna artikli ühest oma india sõbrast. Olen temast meeletus vaimustuses. Kuna ma seda artiklit siia kleepida ei saa, siis otsustasin teile temast jutustada.

Kes eelistab muusikat kuulata, siis Benjamin Dakota Rogers – “Mercy” on võimas lugu. Saatan ajab patust meest taga ja mees hüüab: halasta!

habras tunne

Lennukis on kohatu tunne – ilma kohata. Mina ununeb, minevik tuleb luubi alla, tulevik kaob ära. Midagi sellist. Kõlab liialdavalt, aga päriselt on nii.

Eile lennukis meenusid mulle järsku kõik teised korrad, kui Jaapani ja Eesti vahet reisisin. Esimene kord elus, kui Jaapanisse maandusin, Pariisist startis lend ja ma istusin ühe jaapani proua kõrval, kes Prantsusmaal elab. Ma ei osanud üldse jaapani keelt, tema oskas prantsuse keelt, aga miskipärast vestlesime suurema osa lennust erinevatel teemadel.

Siis meenus, kuidas mu isa jäi haigeks ja ma sõitsin Eestisse temaga hüvasti jätma. Lennukis rääkisin juttu ühe itaalia lingvistiga.

Siis meenus mu kõige õudsem sõit. Ei mäleta, kas truu lendaja punktide abil või raha eest ostsin endale koha äriklassis, sest olin juba nii rase, et pikk lend oli ekstra kurnav. Ainult, et kui lennuaaeg kätte tuli, ma järsku ei olnud enam rase. Nutsin terve 8-tunnise teekonna. Lennusaatjad kohmetus olukorras.

Aga lennuki-olukord ongi selline, et võid sama hästi 8 tundi nutmiseks planeerida. Pärast maandud ja elad kuidagi edasi.

Siis meenus, kui ma istusin ühe jaapani noormehe kõrvale, kes Euroopa tuurile läks ja kellega me kogu tee seksist rääkisime. See on väga hea mälestus, poiss meeldis mulle. Mäletan, ma algul olin nii tõrges vestleja, aga ta lõpuks tõmbas mu täiega kaasa elama.

Ja nüüd oleme nagu need perekonnad, keda ma aastate jooksul lennujaamades kohanud olen – jaapanlane ja eurooplane, piiriülesed mudilased ja naeruväärne hulk kohvreid.

Ühesõnaga, lendamine on nõnda lahustav ja segadusse ajav protsess, et ma ei tea, mida ma teeks, kui mind kosmosesse saadetaks.

Esimestel Jaapani-öödel nägin unenägusid. Uppusin umbes viis korda järjest ära. Esimesed korrad laeval ja hiljem mingil poolsaarel, mida hiidlaine kahelt poolt korraga tabas. Detailselt tunnetasin, kuidas vesi mu täpselt mattis, iga kord natuke erinevalt.

Kaks nädalat olime ja koguaeg lastega ja kõikidega ninapidi koos. Üksinda olin mõne hetke magamistoas, aga majast väljas mitte. Kui ütlesin, et tahaks poodi minna, siis Sho isa ütles: ma viin su ära. Ma ütlesin: ei ei, pole vaja. Ära vaevu.

Mõte ei ole ju selles! ei öelnud. Mõte on selles, et ma saaks rahulikult omaette olla! ei öelnud.

Ta ütles: nii palav on, las ma aitan. Sho ütles, võta lapsed ka kaasa. Ja siis kuidagi lõpuks juhtus, et läksime kõik kuuekesi.

Korra käisime Sho emaga kahekesi Ginzas šoppamas. See meil selline igakordne tema raha tuulde loopimise rituaal.

Ühes riidepoes, kust alati midagi ostame, oli noormees tööl ja ta ütles, et ta sõber on eestlane. Sho ema ütles, et küllap poiss pürgib ehk moekunstnikuks või midagi sinna kanti ja töö selle brändi juures annab kogemust juurde.

See on nii tore, kui töö ei ole mõttetu, sest sul on eesmärk. Üks teine päev käisime Asakusas ja ööbisime korraks turistihotellis. Asakusa oli vanasti paksult rahvast täis, aga nüüd mõnusalt hõre.

Seal jooksevad ringi need mehed, kes hobuse asemel inimesi kaarikuga järel veavad. Ma alati mõtlesin, et appi vaesekesed, mis orjatöö see on. Alles nüüd läks lamp põlema – need on suured lihaselised noormehed, säravalt naeratavad. Mitte seepärast, et nad on peast segased, vaid sest neil on eesmärk ja töö aitab sellele kaasa. Selgelt on tegu sportlastega, kellele inimeste vedamine on hea trennilisa.

Laupäeval tulime lennukiga, eile hommikul jõudsime. Panin oma vaimu valmis esimeseks Eesti-päevaks. Teadsin, et tuleb selline päev, kus järjest meenuvad kõik väikesed asjad, mis valesti on. Ütlesin endale: homme. Homme võib. Aga täna ärgem hakakem oma olemuse alustalasid kõigutama.

Täna on nüüd see “homme” ja ikka peksan oma peast välja mõttekäike, mis heas suunas ei vii.

Enese saboteerimine on nagu hakkaks autoga sõitma, aga oled käsipiduri peale unustanud.

Algul ma ei pannud üldse käsipidurit tähele. Siis avastasin, et sisuliselt kogu aja sõidan käsipiduriga. Pistsin ulguma, et vaene mina, käsipidur on peal, mis ma nüüd siis teen, kuidas ma nüüd sõidan siis niiviisi, pean käsipiduri kuidagi maha saama, vaene mina jne.

Nüüd katsun reageerida hästi lihtsalt. Otsustasin, et võtan kõhklused ja hirmud maha sama automaatse liigutusega kui käsipiduri – ja liigun edasi.

Mu saboteerimisradar töötab nüüd päris hästi ja nii näen, et… no arvestades, et päevas käib peast läbi kümmetuhat mõtet, pakun iga kolmekümnes on “appi ma ei suuda”. Mõte võtab vaid sekundi, aga on selgelt selle sekundi peategelane.

Siis jälle kordan: käsipidur maha, käsipidur maha, käsipidur maha…

Mõtlen, et mu on näos nüüd piisavalt palju kortse, et mõjun nagu teaks, mida ma teen. (A fak ma olen vana ja kole… Käsipidur!) Miks mitte käituda vastavalt. Kellele vaja rolli etendada, etendan ära. Ja endaga on mul üldse mingi muu diil.

Võib-olla on see raamatute mõju ikka, Burkemani “4000 Weeks” ja Pressmani “The War of Art”. Või Naval Ravikanti jutu (ma olen ikka sihuke fänn). Või spordiriiete slogani.

No igatahes. Täna on siis see “homme”, mis peaks parem olema kui reisi esimene päev – ja natuke ongi. Aga Marie ärkas öösel pool kolm üles ja röökis “emme, ärkame üles, ärkame üles…”

Marie teeb kõneledes nii meeletult armsaid vigu, et keegi ei raatsi teda parandada.

Luuka mõjul ütleb ta “nupule vajutama” asemel “nuputama.”

Kui ta midagi tahab, siis jaapani keeles lisab ta ükskõik mis sõnale “tai” lõppu. (Muidu ainult tegusõnad peaks selle vormi võtma.) Näiteks tahab vett, siis ütleb “mizutai yo”.

Ükskord segas eesti ja jaapani keele vigu. Tahtis nuppu vajutada ja ütles “nuputatai yo!”

Veel parem, ta miskipärast peab vajalikuks rõhutada oma soove, lisades jaapani keeles sõna lõpu “yo” asemele kaks yo’d.

nuputatai yoyo!

See on nagu “tahan küll-küll” või nagu paneks lause lõppu kaks hüüumärki.

Sho tegi suvilas lastele puust mõõgad ja kui Marie Jaapanis endale söögipulgad sai, unustas ta pidevalt, kuidas neid eesti keeles nimetatakse. Ütles: emme, tahan mõõka.

Sho vanemad soetasid vahepeal auto, kuhu me kõik ära mahume ja nii sõitsime igale poole kõik koos. Mina istusin Marie kõrval ja olin sunnitud 2-aastase katkematust teadvusevoolust osa saama. Ta räägib kogu aja.

Kirjeldab, mida näeb. Kas tee läheb mäest alla või on sinka-vonka. Kes ta ees, taga, kõrval istuvad. Kui auto punase foori taga peatub, vihastab. Et ta tahab poodi minna, šokolaadijäätist osta, ära süüa ja aitäh, kõht täis.

Üks hetk ütles, et tal on papu sees liblikas ja me peame liblika kätte saama ja autoaknast välja laskma. (Sho pakkus, et tal Sho kukil surid jalad ära ja see tekitas liblika-tunde.)

Siis teatas, et Aurelia viskas talle liiva silma, see oli valus ja ta nuttis. See on tema esimene mõte, mis ei ole vahetult tänase-eilse-homse kohta. Lastehoius käis ta viimati juunis ja pakun, et Aurelia intsident on sealt.

Kui ta midagi räägib, siis ta vaatab vestluskaaslasele otse silma ja mida pikemaks ja tõsisemaks läheb jutt, seda ümmargusemaks lähevad tema silmad.

Vahepeal katsetab fraase. Ütleb: mul on üks mõte.

Ma: mis mõte sul on?

Ta: mul on üks mõte.

Ma: jah, mida sa mõtled, räägi mulle.

Ta: mul on üks mõte.

Ma: mis mõte?

Ta: minu oma mõte.

Jaapanis oli mõlema lapse keeleline areng meeletu. Reisidel alati on olnud – aju saab kuidagi niiviisi stimuleeritud.

Nüüd jõudsin vist mõtte lõppu.

Tahaks panna pilte, aga vaatan, et ei teinud Jaapanis peaaegu ühtegi pilti. Videoid on omajagu, õnneks.