õunaeksam

Sho ema hakkas vabatahtlikuna kohalikus koolis kodumajanduse tunni abiõpetajaks. Osales 8. klassi õunakoorimiseksami läbiviimisel.

Õun tuleb lõigata neljaks tükiks. Iga tükk tuleb ära kaaluda. Siis tuleb lõigata südamiku osa välja W-kujuliselt ja seejärel koorida suure noaga võimalikult õhukeselt.

Kooritud viilud tuleb ära kaaluda, kooritud õun ka – ja arvutada välja, mitu grammi koorimise läbi kaotati. Ja mitu protsenti õunast koorte eemaldamise läbi kadus. Kas raisku läks liiga palju?

Tuli valmistada 1% soolasusega vesi, millesse kooritud õunad pandi. Õpetaja küsis “miks?”

Üks õpilane vastas, et õunad koledaks ei lähe. Vale vastus. Teine vastas, et hapnikuga reageerimisel õuna värvus ei muutuks. Sho emale tundus, et õige vastus, aga ei – vale.

Õpetaja ütles, et õige vastus on… ja seda sõna kuulis Sho ema esimest korda… ja muidugi eestikeelset täpset vastet ei ole… ja eelmised vastused oleks sama head või paremad olnud, aga haridusministeerium on andnud sellise vastuse, nii et kõik teised vastused on valed…: “pruunistumise vältimine”.

Tegelikult võiks asjal olla ilus mõte ja oluline õppetund: ükskõik, mida sa teed, tee seda põhjalikult, keskendunult, täpselt.

Ainult, et ei õpetaja ega lapsed seda mõtet tähele ei pane, ütles Sho ema. Õunaeksam ongi õpetaja jaoks ainult õunaeksam ja lastele samuti ja kui lõpuks iga laps pidi hindama, kuidas tal õuna koorimine välja tuli, siis mitte üks ei öelnud, et hästi. Nii et ainus õppetund: õunte koorimine on keeruline ja ma ei oska.

Kui keegi tulevikus jälle küsib, miks ma Jaapanis lapsi kasvatada ei taha, siis räägin neile õunaeksamist.

Ma olen üldse hästi õelaks muutunud. Vaatame telekast lastesaateid ja ma vaikselt mõistan hukka. Kuigi mingid on jälle sellised, et vauu kui hea.

Temperatuur on selline, et püsime kodus. Eile öösel oli 30 kraadi kanti, päeval 37, varjus. Vaikiv kokkulepe on, et kõik inimesed kannavad maski kõikjal. Ka üksinda tänaval. Kuradi masohhistid. 4-aastane Luukas kanab ka maski, Marie on 2 ja nii vanad tavaliselt ei kanna. Maski kandmine tundub rangelt sümboolne samm, sest praktilist poolt vaadates… ah ärgem hakakem.

Toit on nii maitsev, et ajab nutma. Kuidas see on võimalik. Muidugi on Sho ema hea kokk ja nad valivad poes kvaliteetsemat kraami ja kindlasti tahavad meid siin veel ekstra rõõmustada. Aga ma nutan ja nuputan, kuidas Eesti toidulaud nii õnnetu on.

Eelmise postituse jätkuks, kommenteerijate arvamused läksid tugevalt kahte lehte. Ma kinnitan siin igaks juhuks üle, et kirjutamine on mu jaoks liiga mõnus tegevus, et loobuda. Nii et jutu lindistamine kohe kindlasti ei hakka blogimisega konkureerima, see on eraldi asi.

Tahtsin juba varem jutuks võtta, aga nüüd kommentaaride peale veel eriti, et eks igal ole oma meelisžanrid info omandamiseks.

Näiteks mu lemmik podcastide nimekirja juurde tulles – tavaliselt on podcastikülaline vähemalt raamatu kirjutanud, aga mitmed külalised on teinud dokumentaalfilme:

Paul Stamets – “Fantastic Fungi“.

Michael Pollan – “How to Change Your Mind” tuli just dokusarjana välja.

Tristan Harris, kelle podcasti veel kõikide aegade TOP nimekirja ei lisanud, aga nüüd lisan – see on siin. Tema tegi ju meeletult populaarse dokumentaali “The Social Dilemma“.

Aga dokumentaal pole minu teema. See on lihvitud, see on lihtsaks tehtud, see on mu jaoks aeglane ja hõre – üldiselt.

Mulle meeldib podcasti vorm, kus seesama jutt on kaootilisem, nüansirikkam, tihti segatud inimese muude mõtete ja täiesti teiste teemadega, mis pole ehk seotud, aga miskipärast lõpuks ikka on. Asjad, mis lõigatakse lihvitud vormis nagu film või raamat välja, sest need ei sobitu hästi tervikuga või ei kannata tsensuuri. Lisaks on tunne, nagu oleksid selle inimesega lihtsalt samas seltskonnas ja kuulaksid tema põnevaid jutte.

Varem ma muretsesin, et loen liiga vähe raamatuid, aga nüüd mõtlen, et podcatid on mu jaoks hästi asendanud igasugu populaarteaduslikku kirjandust.

Ilukirjandust võiksin rohkem lugeda küll.

Lõpetuseks lühike juhuslik helilõik tsikaadide ja muude putukate lärmamisest. See on nii mõnus.