habras tunne

Lennukis on kohatu tunne – ilma kohata. Mina ununeb, minevik tuleb luubi alla, tulevik kaob ära. Midagi sellist. Kõlab liialdavalt, aga päriselt on nii.

Eile lennukis meenusid mulle järsku kõik teised korrad, kui Jaapani ja Eesti vahet reisisin. Esimene kord elus, kui Jaapanisse maandusin, Pariisist startis lend ja ma istusin ühe jaapani proua kõrval, kes Prantsusmaal elab. Ma ei osanud üldse jaapani keelt, tema oskas prantsuse keelt, aga miskipärast vestlesime suurema osa lennust erinevatel teemadel.

Siis meenus, kuidas mu isa jäi haigeks ja ma sõitsin Eestisse temaga hüvasti jätma. Lennukis rääkisin juttu ühe itaalia lingvistiga.

Siis meenus mu kõige õudsem sõit. Ei mäleta, kas truu lendaja punktide abil või raha eest ostsin endale koha äriklassis, sest olin juba nii rase, et pikk lend oli ekstra kurnav. Ainult, et kui lennuaaeg kätte tuli, ma järsku ei olnud enam rase. Nutsin terve 8-tunnise teekonna. Lennusaatjad kohmetus olukorras.

Aga lennuki-olukord ongi selline, et võid sama hästi 8 tundi nutmiseks planeerida. Pärast maandud ja elad kuidagi edasi.

Siis meenus, kui ma istusin ühe jaapani noormehe kõrvale, kes Euroopa tuurile läks ja kellega me kogu tee seksist rääkisime. See on väga hea mälestus, poiss meeldis mulle. Mäletan, ma algul olin nii tõrges vestleja, aga ta lõpuks tõmbas mu täiega kaasa elama.

Ja nüüd oleme nagu need perekonnad, keda ma aastate jooksul lennujaamades kohanud olen – jaapanlane ja eurooplane, piiriülesed mudilased ja naeruväärne hulk kohvreid.

Ühesõnaga, lendamine on nõnda lahustav ja segadusse ajav protsess, et ma ei tea, mida ma teeks, kui mind kosmosesse saadetaks.

Esimestel Jaapani-öödel nägin unenägusid. Uppusin umbes viis korda järjest ära. Esimesed korrad laeval ja hiljem mingil poolsaarel, mida hiidlaine kahelt poolt korraga tabas. Detailselt tunnetasin, kuidas vesi mu täpselt mattis, iga kord natuke erinevalt.

Kaks nädalat olime ja koguaeg lastega ja kõikidega ninapidi koos. Üksinda olin mõne hetke magamistoas, aga majast väljas mitte. Kui ütlesin, et tahaks poodi minna, siis Sho isa ütles: ma viin su ära. Ma ütlesin: ei ei, pole vaja. Ära vaevu.

Mõte ei ole ju selles! ei öelnud. Mõte on selles, et ma saaks rahulikult omaette olla! ei öelnud.

Ta ütles: nii palav on, las ma aitan. Sho ütles, võta lapsed ka kaasa. Ja siis kuidagi lõpuks juhtus, et läksime kõik kuuekesi.

Korra käisime Sho emaga kahekesi Ginzas šoppamas. See meil selline igakordne tema raha tuulde loopimise rituaal.

Ühes riidepoes, kust alati midagi ostame, oli noormees tööl ja ta ütles, et ta sõber on eestlane. Sho ema ütles, et küllap poiss pürgib ehk moekunstnikuks või midagi sinna kanti ja töö selle brändi juures annab kogemust juurde.

See on nii tore, kui töö ei ole mõttetu, sest sul on eesmärk. Üks teine päev käisime Asakusas ja ööbisime korraks turistihotellis. Asakusa oli vanasti paksult rahvast täis, aga nüüd mõnusalt hõre.

Seal jooksevad ringi need mehed, kes hobuse asemel inimesi kaarikuga järel veavad. Ma alati mõtlesin, et appi vaesekesed, mis orjatöö see on. Alles nüüd läks lamp põlema – need on suured lihaselised noormehed, säravalt naeratavad. Mitte seepärast, et nad on peast segased, vaid sest neil on eesmärk ja töö aitab sellele kaasa. Selgelt on tegu sportlastega, kellele inimeste vedamine on hea trennilisa.

Laupäeval tulime lennukiga, eile hommikul jõudsime. Panin oma vaimu valmis esimeseks Eesti-päevaks. Teadsin, et tuleb selline päev, kus järjest meenuvad kõik väikesed asjad, mis valesti on. Ütlesin endale: homme. Homme võib. Aga täna ärgem hakakem oma olemuse alustalasid kõigutama.

Täna on nüüd see “homme” ja ikka peksan oma peast välja mõttekäike, mis heas suunas ei vii.

Enese saboteerimine on nagu hakkaks autoga sõitma, aga oled käsipiduri peale unustanud.

Algul ma ei pannud üldse käsipidurit tähele. Siis avastasin, et sisuliselt kogu aja sõidan käsipiduriga. Pistsin ulguma, et vaene mina, käsipidur on peal, mis ma nüüd siis teen, kuidas ma nüüd sõidan siis niiviisi, pean käsipiduri kuidagi maha saama, vaene mina jne.

Nüüd katsun reageerida hästi lihtsalt. Otsustasin, et võtan kõhklused ja hirmud maha sama automaatse liigutusega kui käsipiduri – ja liigun edasi.

Mu saboteerimisradar töötab nüüd päris hästi ja nii näen, et… no arvestades, et päevas käib peast läbi kümmetuhat mõtet, pakun iga kolmekümnes on “appi ma ei suuda”. Mõte võtab vaid sekundi, aga on selgelt selle sekundi peategelane.

Siis jälle kordan: käsipidur maha, käsipidur maha, käsipidur maha…

Mõtlen, et mu on näos nüüd piisavalt palju kortse, et mõjun nagu teaks, mida ma teen. (A fak ma olen vana ja kole… Käsipidur!) Miks mitte käituda vastavalt. Kellele vaja rolli etendada, etendan ära. Ja endaga on mul üldse mingi muu diil.

Võib-olla on see raamatute mõju ikka, Burkemani “4000 Weeks” ja Pressmani “The War of Art”. Või Naval Ravikanti jutu (ma olen ikka sihuke fänn). Või spordiriiete slogani.

No igatahes. Täna on siis see “homme”, mis peaks parem olema kui reisi esimene päev – ja natuke ongi. Aga Marie ärkas öösel pool kolm üles ja röökis “emme, ärkame üles, ärkame üles…”

Marie teeb kõneledes nii meeletult armsaid vigu, et keegi ei raatsi teda parandada.

Luuka mõjul ütleb ta “nupule vajutama” asemel “nuputama.”

Kui ta midagi tahab, siis jaapani keeles lisab ta ükskõik mis sõnale “tai” lõppu. (Muidu ainult tegusõnad peaks selle vormi võtma.) Näiteks tahab vett, siis ütleb “mizutai yo”.

Ükskord segas eesti ja jaapani keele vigu. Tahtis nuppu vajutada ja ütles “nuputatai yo!”

Veel parem, ta miskipärast peab vajalikuks rõhutada oma soove, lisades jaapani keeles sõna lõpu “yo” asemele kaks yo’d.

nuputatai yoyo!

See on nagu “tahan küll-küll” või nagu paneks lause lõppu kaks hüüumärki.

Sho tegi suvilas lastele puust mõõgad ja kui Marie Jaapanis endale söögipulgad sai, unustas ta pidevalt, kuidas neid eesti keeles nimetatakse. Ütles: emme, tahan mõõka.

Sho vanemad soetasid vahepeal auto, kuhu me kõik ära mahume ja nii sõitsime igale poole kõik koos. Mina istusin Marie kõrval ja olin sunnitud 2-aastase katkematust teadvusevoolust osa saama. Ta räägib kogu aja.

Kirjeldab, mida näeb. Kas tee läheb mäest alla või on sinka-vonka. Kes ta ees, taga, kõrval istuvad. Kui auto punase foori taga peatub, vihastab. Et ta tahab poodi minna, šokolaadijäätist osta, ära süüa ja aitäh, kõht täis.

Üks hetk ütles, et tal on papu sees liblikas ja me peame liblika kätte saama ja autoaknast välja laskma. (Sho pakkus, et tal Sho kukil surid jalad ära ja see tekitas liblika-tunde.)

Siis teatas, et Aurelia viskas talle liiva silma, see oli valus ja ta nuttis. See on tema esimene mõte, mis ei ole vahetult tänase-eilse-homse kohta. Lastehoius käis ta viimati juunis ja pakun, et Aurelia intsident on sealt.

Kui ta midagi räägib, siis ta vaatab vestluskaaslasele otse silma ja mida pikemaks ja tõsisemaks läheb jutt, seda ümmargusemaks lähevad tema silmad.

Vahepeal katsetab fraase. Ütleb: mul on üks mõte.

Ma: mis mõte sul on?

Ta: mul on üks mõte.

Ma: jah, mida sa mõtled, räägi mulle.

Ta: mul on üks mõte.

Ma: mis mõte?

Ta: minu oma mõte.

Jaapanis oli mõlema lapse keeleline areng meeletu. Reisidel alati on olnud – aju saab kuidagi niiviisi stimuleeritud.

Nüüd jõudsin vist mõtte lõppu.

Tahaks panna pilte, aga vaatan, et ei teinud Jaapanis peaaegu ühtegi pilti. Videoid on omajagu, õnneks.

6 thoughts on “habras tunne

  1. Ma just praegu kolan su minevikus. Umbes nädalake tagasi lugesin, kuidas sa Pariisist startisid ja jaapani prouaga terve lennu aja juttu ajasid. Ja siis tuli sulle vastu too tätoveeritud kahtlane noormees. Ja Jaapani proua taandus.

    Tore oled!
    Mõnusat aklimatiseerumist teile.

    Like

      1. Ei jäänud päris näppu, oli ikka kohe päris paberil kirjas. Ikka on nii, et algul näpp ja siis juba tahaks palju ja kõike.
        Aga raamatukogus jah.

        Liked by 1 person

  2. Maarja, sa oled nii vinge! Juba mitmeid postitusi mõtlen, et tahaks lihtsalt öelda, kui mõnus su kirjatükke on lugeda. Nüüd siis jõudsin tegudeni.

    Ja no vist ikka selle pärast, et tekkis konkreetne huvi, et kuidas teil on õnnestunud lastele nii hästi mõlemad – eesti ja jaapani keel külge haakida? Kumb keel enne tuli neil ja mis keeles omavahel räägivad? Mis keeles teie Shoga omavahel räägite? Põnev-põnev!

    Ja seda ka veel, et võid aga lahkelt veel podcasti soovitusi jagada. Tänu Sinu jagatud Joe Rogani episoodile Yeonmi Parkiga avastasin enda jaoks podcastide võlu. Aga neid on niiiii palju ja see valimine ja otsimine on kurnav.

    Like

    1. Oi kui tore on kohe hommikul sellist sõnumit lugeda 😀 Aitäh!

      Keelte osas – me räägime lastega oma emakeeles ja omavahel jaapani keeles, nii et kodus on jaapani keelt päris palju. Hea mõju on kindlasti sellel, et (osati tänu koroonale) veedab Sho lastega päris palju aega koos. Luukaga räägivad juttu, loevad koos raamatuid.
      Marie on natuke teises keskkonnas kasvanud, sest teise lapsena pole talle nii palju jagamatut tähelepanu pühendatud kui Luukale omal ajal. Samas see ei paista tema keelt mõjutavat, ta on väga jutukas ja räägib 2-aastase kohta väga hästi.
      Keelte kasutus me peres läks kaootilisemaks Luuka mõjul – Luukas ju vahetab keelt pidevalt ja räägib ka Mariega kord ühes, kord teises keeles, siis Marie segab ühes lauses kaht keelt rohkem kui Luukas omal ajal. Samas paistab, et ta saab hästi aru, et tegemist kahe erineva keelega ja segamine on pigem mugavusest, mitte segadusest – kui ühe keele sõna ei tea või ei meenu, kasutab teist.

      Pika jutu kokkuvõtteks – me lihtsalt räägime lastega omas emakeeles, veedame suht palju aega koos ja tegelikult on küllap asi selles, et neil mõlemal on hea kõrv ja keel, keeled jäävad hästi külge.

      Podcastide osas, aitäh meelde tuletamast Yeonmi Parki oma! See on kindlalt mu TOPis, unustasin ära ainult. Siiani mõtlen paarile asjale, millest ta rääkis ja mis mu maailmapilti täitsa muutsid.

      Kui midagi head olen leidnud, olen blogis ka jooksvalt jaganud. Kuklas ikka tiksub küsimus kõigi aegade parimatest ja kui meenub, panen kirja. Hetkel väga meeldivad Sam Harrise podcasti vestlused, aga tema oma saab tasuta vaid pool kuulata ja seepärast on raske soovitada.

      Like

    2. Aa ja et kumb keel enne tuli. Luukal tuli eesti keel enne ja ma algul muretsesin, et äkki jaapani keel ei jõua järele. Koroona mõjul jaapani keel läks eesti keelestki paremaks. Marie puhul tulid kaks keelt korraga, aga eesti keelt räägib paremini.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s