elamus

Käisime Shoga esimest korda lapsevanematena terveks ööks ära – suur asi. Magasin kaheksa tundi järjest.

Nick Cave and the Bad Seeds. Krabasin piletid kohe, kui sai. Ma ei käi kunagi sellistel, aga nüüd küll lähen, mõtlesin. Tavaliselt isegi kui on võimalik minna kuulama kedagi head, siis ikka ei lähe.

Kuulasin Cave’i palju kunagi ammu-ammu. Lapsepõlves oli meil kodus tema mõrvaballaadide plaat. Aitas mul inglise keelt õppida – väga tahtsin teada, kes kuidas täpselt suri.

Vahepeal on kõrvu sattunud paar Coheni lugu, mis ta on laulnud, ja vahel Into My Arms, mis ajab nutma, aga ega ma teadnud, mis temas praegu toimub. Viimastel aastatel hoog sees, kuulsin, aga ei hakanud end kurssi viima. Mõtlesin, et lähen kontserdile peaaegu puhta lehena.

Suht šokeeriv. Palju oli põrgumüra. Ma kujutasin ette rohkem klaveriballaade, aga ta möllas ringi ja oli koguaeg publiku käperdada.

Võib-olla oleks pidanud ma ka olukorrale anduma, esiritta trügima ja laskma Cave’i higil oma põsele tilkuda. Või siis oleks pidanud istuma selg vastu linnuseseina, kus heli oli rohkem tasakaalus ja talutav. Aga me olime kuskil keskel kõikide teistega, põrgumüra ja loitsimised.

Raske oli seista nii kaua, 2 tundi ja 45 minutit. Eriti, kuna enne oli terve tund püsti seistes algust oodatud. Ja enne seda pool tundi soojenduseks Anna Kaneelinat. (Rõõmustav!)

Vahepeal tundus nagu kontsert oleks läbi. Lava läks tühjaks päris pikaks ajaks. Aga suure plaksutamise peale tulid nad ikka tagasi ja mängisid edasi. Siis jälle läksid. Siis jälle tulid ja siis jälle läksid ja tulid ja nii sai justkui spontaanselt veel pool kontserti juurde. Samas lõpp oli 11.45 nagu kirjas. Oli siis spontaanne, ei tea.

Äge tegelt. Aga mul oli natsa kannataja tunne, millestki ilma jääja tunne, kuigi ma olin ju kohal. Võimsaid hetki oli, ja huvitav ja natuke naljakas.

Cave on karismaatiline, aga oh Warren Ellis. Meenutas mulle, et iial ei tea, kui palju vanema mehega võiks…

Hommikul ütlesin, et meil on nüüd viimaks vaja autosse õiget kaablit, telefon ühendada ja Haapsalust tagasiteel Cave’i kuulata. Käisime elekroonikapoest läbi.

Muidu ikka kaklesime, kas kuulata Relax fmi – mu vahel siirast ja vahel iroonilist rõõmu – või Elmarit, mis on Sho hetke lemmik, sest jutt alati rahulik ja selge, muusika alati eestikeelne. Nüüd on need ajad läbi, automuusika pole enam vene rulett.

Olin juba öösel valinud välja lood, mis kontserdist kohe meelde jäid. O Children, Jubilee Street

Bright Horses on nii-nii kurb.

Mina ei teadnud, et Red Right Hand on Peaky Blindersi teemalugu. Kas seepärast on tal nüüd palju noori fänne või oli niigi?

Higgs Boson Blues on täna vist kõigem. Albumil on kõik lood taltsamad, ka see. Kontserdi kliimaks oli fraas “Can you feel my heatbeat”, kui kogu publik, kes aga ulatus, ta südame tuksumist sai katsuda.

Ma ootan selle hetke fotosid.

Kohtasime seal meie pulma fotograafi, kes pildistas kontserti. Ta ütles: nii tore, et te veel koos olete!

Naljakas asi, mida öelda. Veel naljakam, et juba enne tema kommentaari tundsin pulmafotograafi silmates järsku suurt uhkust, et me veel Shoga koos oleme.

Terve kodutee olime vait ja kuulasime mõnuga Nick Cave’i. (Meil pole omavahel millestki rääkida. Septembris saab 11 aastat abielu.)

Olen nüüd Nick Cave’i muusika lõksus.

Guugeldasin eile ka välja, et ta peab blogi. Loen suure rõõmuga.

Ühesõnaga, hea kontsert.

PS. Lapsed käisid nädala algul kaks päeva lasteaias. Nüüd on mõlemad palavikus. Toas 30 kraadi, palavik tundub nii ebaloomulik.

9 thoughts on “elamus

  1. Ma käisin ka. Samad mõtted tekkisid, et ehmatav põrgulärm (veits psühhedeelseks läks lausa vahepeal) ja karismaatiline ja vägevad hetked ja… seismine väsitas ka ära. 😀

    Like

  2. See on nii imeline, et sa oskasid seda elamust kirjeldada – mina näiteks ei osanud. Ometi ma olen elus käinud NII paljudel suurtel ja väikestel kontsertidel, et mind ei tohiks enam miski üllatada. Aga näed, Nick Cave üllatas. Aga see oli meeldiv üllatus, ma olin pärast nagu puhastustulest läbi käinud.

    Aga see jah, et seismine väsitas koledasti ära ja päris lõpus ma mõtlesin, et krt, mina küll nii heas vormis ei ole kui Nick Cave 😀

    Like

  3. Sarnased tundmused minulgi. Esiteks – jalgu ei tundnud kontserdi lõpuks. Teiseks, emotsionaalselt tõmbas tühjaks. Kolmandaks-neljandaks-viiendaks… mingi seletamatu võlu oli selles elamuses, et siiamaale on soe tunne sees kui mõtlen. Ju me siis saime millegi erilise osaliseks. Ta kantseldas masse nagu mingi hull USA posija-preester… täitsa tinistas ära 😀 * läheb Higgs Boson Blues’i kuulama * (no ja see “lapsevanem saab ula peale tunne veel lisaks”)

    Like

    1. Kontserdil on pikaajaline mõju tõesti, siiamaani on mul järeltõuked 😀 Loen ta blogi, kuulan muusikat, vahepeal puhken nutma 😀

      Ja jaa – ulapeale sai!

      Like

      1. Tjah… The Red Hand Files on nüüd mu lemmikasi internetis. Loen ühe küsimuse päevas ja muhelen, nutan või naeratan totakalt.

        Liked by 1 person

  4. palun ütle, et te olite ka ühed nendest, kes pärast kontserti otse paljalt viiki ujuma läksid ja seal edasi laulsid

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s