kõik läheb koguaeg paremaks

Rääkisin sõpradele: tegin uskumatu arenguhüppe!

Sõber (tülpinud häälel): jälle…

Aga seekord ootamatus valdkonnas, ausõna – ja päris, mitte näiline.

Kui ma nii kord kvartalis oma saamatusest ahastusse satun ja tervislikku toitumist guugeldan, siis iga kord tuleb vastuseks meal prepping ja ma mõtlen, et pole võimalik.

“Igal pühapäeval…” Millal on pühapäev? Mis päev täna on?

“…mõtle välja retseptid…” Eiiiiiiiiiiiiiii! Kindel ei.

“…ja planeeri terve nädala menüü.” Ah äraaaa, mul pole aimu, kus ja mida ma täna õhtul söön. Neljapäeva kohta pühapäeval ennustada… Mu astroloog oskab sellele paremini vastata kui ma praegu.

Mul ei ole astroloogi.

Mul on elu jooksul kogunenud oma perearst, maakler, juuksur, remondimees, plekksepp (nagu teate, olen püsikunde), autoremondimees, massöör ja võib-olla veel keegi, aga praegu tulevad need pähe.

Massöör vajutas viimati mu õlal mingit punkti ja see saatis elektrit sõrmedeni välja, peaaegu väljakannatamatult valus, aga ülimõnus ka. Mul läksid silmad lahti seepeale ja ta noogutas: täiesti orgastiline, kas pole!

Oot, ma rääkisin oma arenguhüppest.

Ükspäev tuli pähe, et äkki kui ma külmkapi sisu korraldan nii, et toit seal isuäratavam välja näeks, läheb elu paremaks.

Vaatasin netist inspiratsiooniks pilte ja siis tuli pähe, et ma ei pea pühapäeviti retsepte mõtlema. Ma võin lihtsalt juurvilju ja puuvilju valmis hakkida, et järgnevatel päevadel neid ükskõik mis roogades kasutada.

Ei tea, miks ma seda varem ei teinud, sest see on nii lihtne ja kõik järsku sujub. KÕIK SUJUB! Köögis, elus…

Kui mõni nõu tühjaks saab, siis lõigun jälle miskit ära. Isegi väike põnevus on, et nonii, mis me nüüd siia paneme.

Palju õnne mulle.

Ja see pole veel kõik! Pesupesus toimus ka väike revolutsioon.

Sho ema peseb pesu alati mõne eseme kaupa. Jaapani pesumasinatesse tundub terve riidekapp mahtuvat, aga ta võtab mõne hilbu ja paneb pessu.

Ma panin ikka masina alati korralikult täis – et ei oleks raiskamine. Siis ägasin, et oi kõik see vaja kuivama ja kappi panna. Ületamatu mägi.

Nüüd mõtlesin, et katsetan Sho ema stiili. Ma ei saa aru, miks, aga see töötab. Kõik on järsku nii lihtne ja toimub möödaminnes.

Nagu sellest vähe oleks, et söögiteo ja pesupesuga hakkama saan – rokin ka tööasjades päris okeilt.

Isa raamatu tegemine edeneb.

Pealkiri tuleb “Ole sa, kes sa oled. Ettelugemise lood.”

Väiksematele võivad vanemad ette lugeda, hiljem lapsed emale-isale hoopis.

Ma tõesti ei tea kedagi, kes kirjutaks nii rikkalikult ja mänguliselt kui mu isa.

Kristel Maamägi on kunstnik. Tal on ülimõnus instagramikonto üldse, kaleidoskoogid ja erinevad lavastused, kus ta osaleb, sest ta on ka stsenograaf. Aga viimasel ajal paneb raamatupilte.

Vahel keegi imestab mulle, kui äge Kristel on ja siis ma noogutan ja kirjeldan teda nii: öeldakse, et geenius on 1% talenti ja 99% tööd. Kristel on inimene, kes teeb selle 99% tööd ka ära.

Stella Skulatšjova on kujundaja, ta on ka täiega tegija, korduvalt tunnustatud ametlikult ja mitteametlikult. Kristiina Ehini luulekogu “Aga armastusel on metsalinnu süda” on tema kujundatud. Ja “Metsaköök”, näiteks.

Me käisime kolmekesi koos põhikoolis ja Stella meenutas mulle, et äkki peaks edaspidi alla joonima – waldorfkoolis. Et kui kedagi huvitab, kus me oma geeniust lihvisime, siis seal.

Ma olen kirjastaja-projektijuht. Kuulan huviga, kuidas Kristel ja Stella arutavad valge varjundeid ja paberikiu suuna tähtsust. Saan äärmiselt hästi hakkama.

Kõik läheb koguaeg ainult paremaks!

Nii mulle tundus.

Kuni siis ükspäev lapsed teatasid, et nad ei lähe lasteaeda ja kõik. Ma keelitasin väga ilusasti, siis ähvardasin väga koledasti – siis hakkasin nutma. Sho ütles, et elu ei saagi plaanipäraselt minna, las nad jäävad koju.

Ma nuuksusin, et mul on kõrini, et pean kõiki oma plaane koguaeg ümber tegema. Mul on täna plaanid! Sina tegele nendega siis oma kodukontoris!

Sho ütles, et mine tee siis oma asju. Ma ütlesin, et lähengi. Pakkisin asjad ja astusin toast välja.

Sõitsin autoga mingis suunas, peaaegu sattusin hommikuummikusse. Tegin pöörde kodu suunas ja parkisin kodukohviku kõrvale. Seal siis veetsin oma esimesed tusased töötunnid.

Tundsin end õudselt halvasti, sest täiskasvanud niiviisi ei jonni. Aga ikka otsustasin, et minu päev on minu päev ja koju lähen õhtul.

Kolme paiku Sho helistas, et millal tuled, Marie röögib.

“Kas ta magama panid?”

“Ta ei jäänud.”

Mis kurat ei jäänud, magama ei jääda, magama pannakse.

Pool kuus jõudsin koju, siis Sho ütles, et edaspidi lähevad lapsed tublisti lasteaeda. Ma palusin vabandust, et ebamõistlikult käitusin.

Selline elu.

Järgmisel tööpäeval oli mul varahommikul vaja istuda laua taga Zoomis ja mõtlesin, et kuidas ma selle küll korraldan. Hommikud on meil tavaliselt õudsed, lausa nii, et viimane kord jooksin kodust ära. (Kusjuures lastel oli jummala suva, neil lihtsalt hea meel, et aeda ei pidanud minema.)

Mõtlesin üht- ja teistpidi ja siis jõudsin geniaalse lahenduseni.

Õhtul läksin poodi ja ladusin korvi täis maiustusi. Teatasin, et hommikusöögiks on kakaohelbed. Siis vaatate multikaid, kuni issi teid riidesse topib ja kui autosse istute, saate kommi.

Kuidas ma varem selle peale ei tulnud! Hommikul tegin tööd ja laste poolt täielik vaikus. Selgus, et multikaid polnud vajagi, sest komm autos oli nii motiveeriv, et nad panid end ise kiiresti riidesse ja asusid teele.

Kui teid huvitab, milline ema ma olen, siis selline.

Hiljuti organiseerisin kogunemise. Laual oli toitu, ma tahtsin meeldida, nii et võtsin kõigile šokolaadikommi ka.

Seltskonnas oli üks inimene, kes teab hästi, mis on õige ja mis ei ole ja kes tihtipeale osutab sellele, mis on valesti, kõlades nii veenvalt, et isegi kui ma täpselt aru ei saa, ei julge küsida.

Tema parasjagu muljetas ja teised vaikselt kuulasid, kui ta kolmeaastane lähenes kommikarbile. Tema mõte katkes poolepealt ja siis ütles sellise häälega, mida ka mina vahel kahjuks laste peal kasutan: ei, need ei ole sinu kommid!

Mul pikad juhtmed, hakkasin peaaegu ütlema, et ei need kõikidele võtmiseks, aga siis sain aru, et asi pole selles ja ka minu lause jäi pooleli.

Me kõik kannatlikult ootasime, kui ta ütles: ma toon sulle sinu kommid. Võttis välja need tervislikud kommid, mille brändi ma tean, sest mul on ka õigesti käitumise kogemus.

Vestlus jätkus ja minu lapsed mugisid järjest mürgikomme. Pidin õhtut juhtima ja ei jõudnud neid pidurdada.

Mõtlesin hiljem tükk aega, et mis see oli, mis mind segas. (Peale selle muidugi, et piinlik oli lapsemürgitaja olla.) Ta tegi ju kõik täpselt õigesti – tervisliku toitumise plaanis.

Mõtlesin vist välja. Asi, mis mind radikaalselt õigesti käitumast takistab – lisaks saamatusele -, on ettevaatlikkus: õpetad lapsele midagi, aga tegelikult õpetad veel midagi. Midagi muud, mida sa ei pruugi teadvustadagi, rääkimata kontrollimisest.

On tervise dimensioon, on sotsiaalsuse ja viisaka käitumise dimensioon, siis on veel väikese inmese mina, tahe ja otsused ja küsimus, kuidas ja kes ja mil määral neid kontrollima peaks.

See ongi keeruline – ma ei tea, kuidas täpselt oleks õige. Et kas õige on areneval õrnal organismil süüa suutäis magusat mürki selle nimel, et ta saaks harjutada iseolemist ja võib-olla viisakalt aitäh ütlemist. Võib-olla ei ole.

Aga ma pole küllap õige inmene näppu vibutama.

Mul on emana mitu paradigma nihet toimunud. Suurim, kui mõtlesin, et on skaala, mille ühes otsas on maiustuse mugimine ja teises otsas on tervislik tasakaalukas toitumine.

Aga siis järsku sain aru, et skaala on pikem: ühes otsas tervislik toitumine, keskel maiustused ja teises otsas on see moment, kus ma killin oma lapsed ära ja hüppan aknast alla.

Perspektiivi küsimus kõik.

Skaala ühes otsas keelitamata lasteaias käimine, keskel kommiga autosse meelitamine ja teises otsas see variant, kus ma hakkan nutma ja jooksen kodust ära.

Kesktee ei tundugi nii halb.

Roolis on mõnus. Nüüd, kus autos saan kuulata seda muusikat, mis tahan. Pean küll lastega läbirääkimisi: enne kuulasite teie jänku-jenkat, nüüd on minu kord Nick Cave’i kuulata.

Fantastic Negrito “An Honest Man” meeldib ka. Autos ulun kaasa lauda: yesterday it felt so good, but today it feels so baaaad.

Cave’ist pole veel kaugeltki üle saanud. Higgs Boson Blues on niiiii hea autolugu.

Süvenesin ta blogisse ka. Pliis küsige, kes mu lemmik blogija on.

Ta kirjutab nii ilusalt ja ausalt vastuseid lugejate küsimustele. Heldisin ja tundsin rõõmu, et ta olemas on. Peaaegu nutma ajas ka.

Mitu korda on päris nutma ajanud “Bright Horses”. Iga kord, kui ta laulab, “my baby’s coming back now on the next train.”

Oeh, peaks viimasesse blogilõiku mahutama viimased sada mõtet, mis tahtsin kirjutada, aga mis niikuinii ununevad ja…. Kindlasti lastel seiklusi ja opakaid mõttevahetusi on, aga ma vist ei hakka. Järgmine kord jälle.

Aa see ka, et ma vist olen nüüd pereajakirja kolumnist. Sõpradega kohtumisel, mida postituse alguses mainisin, nad küsisid, kuidas meeldib. Ma ütlesin, et osad asjad meeldivad ja osad ei meeldi.

Inimestega rääkida meeldib ja jutu tekstiks vormimine meeldib ka.

Mis ei meeldi?

Tähtajad ei meeldi, ütlesin siiralt ja tõsiselt.

Sõber hakkas naerma ja ütles: su arutlusoskus on mu kuueaastase tütrega samal tasemel – “mulle ei meeldinud lasteaias riideid selga panna, aga ei julgenud õpetajale öelda, nii et ikka panin ja kannatasin.”

Ma siiski jään enda tähelepanekule tähtaegade osas kindlaks.