Ema ütles, et ta tuleb laupäeval ja me võime Shoga minna deidile. Ma kohe elevil, sest Nick Cave’i kontserdist alates tean – ema saab me lapsed ise magama. Võime ööpeale jääda.
Samal hommikul käisin joogas ja tundsin järsku, nagu mul oleks noore inimese keha. Vaba ja kerge ja painduv. Huvitav, mis tunne oleks olla inimene, kellel ongi selline keha koguaeg.
Noor tunne kandus kogu päeva. Vaatasin kodus isegi rõõmuga peeglisse. Mul pole sinna aastaid asja olnud, sest peegelpilt ei paku midagi. Aga siis olin järsku päris kena, enda meelest.
Küsisin Sholt: kuule, kas ma olen täna viimaks ometi… natuke … ilusam kui tavaliselt?
Sho vaatas mind ja ütles: sa oled alati ilus.
“Friendsi” fännid juba näevad, kus ta vea tegi. Seletasin talle ümber seda stseeni, et ta teinekord oskaks paremini.
Me pole aastaid laupäeva õhtul linna sattunud. Tavaline deit on meil algusega 16 restoranis. Üks võtab ühe joogi, sest teine on autoroolis.
Seekord läks fantaasia tööle. Läheks spaasse, hotelli mullivanni! Aa – kips.
Läheks bowlingusse või piljardit mängima! Aa – kips.
Kusjuures kips tuli meelde alati alles siis, kui mõttest juba elevile sattuda jõudsin.
Sho ütles, et ta võib vasaku käega proovida piljardit mängida ja kipsile on hea kiid toetada, nii et asusime teele.
Buss tuli. Sho ütles: jookseme!
Itsitasin ja jooksin, käed-jalad laperdamas. No nagu Phoebe. Otse me selja taga oli mees, kes koos meiega jooksu tuli. See oli nii imelik, et ajas meid kõiki naerma.
Bussis sain aru, et elan täielikult oma mullis. Seda mulli aitavad hoida kõrvaklapid, aga kui neid ei ole… Ohoh, mis rahvas.
Noored, kes räägivad eesti keeles, mida ma kuulnud pole ja vanad, kes telefonist videoid vaadates kõrvaklappe ei vaja ja …
Hääletan oma mulli poolt. Vanasti rahuldas mind inimeste vaatlemine, aga nüüd on juhuslik info pigem kurnav ja oma mull tagab parema kasutajakogemuse.
Laupäevainimesed kaubanduskeskuses – jälle täiesti teine maailm võrreldes teisipäeva lõunaga, kui mina lastega sinna satun.
See koht, kus me vahel käisime ja peaaegu kedagi teist ei olnud – see on laupäeviti paksult rahvast täis, tuleb välja. Ja piljardilaud oleks tulnud broneerida.
Kogemuse võrra rikkamad, otsustasime minna hoopis vanalinna ja astusime seal sisse pubisse. Mis elevus!
Saime Shoga tõeliselt juttu rääkida. Seda pole viis aastat juhtunud. Paistab, et kunagi pole olnud piisaval hulgal alkoholi.
Sho analüüsis raadio Elmari viktoriinide küsimusi, reklaamide huumorit ja tantsuõhtu DJ otsuseid . Talle olid mitmed pubi laulud tuttavad. Kes laulab, seda ta ei tea. Ütles, et kõik kõlavad nagu kas Jaak Joala või Anne Veski.
“Emajõgi….” võttis Sho järsku viisi üles.
Ma muidu oma poliitilisi seisukohti blogis ei kajasta, aga tundsin esimest korda tõelist viha me peaministri vastu tolle kõne pärast, kus ta rahvast hoiatas kriisiks valmistuma.
Seepärast, et Sho ostis hoobilt endale patareiraadio ja selle asemel, et seda kappi kriisi ootama saata, kruttis Elmari peale ja siis nad Luukaga… Oeh.
Ühel peol kurtsin kahele noorele kutile, et mu mees kuulab Elmarit ja nad hüüdsid kooris: Elmari tantsuõhtu on parim! Ja siis pikalt-laialt kirjeldasid, mis täpselt, kuni mul tekkis tunne, et olen millestki ilma jäänud.
Igatahes. Täiesti enneolematu tunne oli seal pubis. Elevus, palju rahvast, muusika…
Rääkisin Shole viimasest jaapani keele ja kultuuri tunnist. Seal oli nii häid hetki.
Ema pakkus, et enne, kui viskan õpilastele Sei Shonagoni “Padjamärkmeid” lugeda, võiks anda töölehed, kus tuleb lõpetada laused. Lause algus raamatust ja lõpp oma peast.
Ma ei saanud kohe aru. Ema seletas, et kui anda inimesele tekst niisama ette, ei saa sellega hästi kontakti. Aga kui lasta oma vabal mõttel tekstiga mängida, siis aju viskab nagu õnge välja ja nii võib lugedes miskit välja kalastada.
“Padjamärkmetes” on selliseid sissekandeid nagu “ärevust tekitavad asjad” või “asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” või “piinarikkad asjad” või “harvaesinevad asjad”.
Märkisin töölehel teemaks näiteks “piinlikud asjad” ja siis lause alguse panin raamatust: kui tormad uksele täis kindlust… ja õpilased lõpetasid lause.
Nad tõid nii häid asju välja. Vahepeal sai nalja, vahepeal oli nii rõõmustav.
Armsate asjade kohal üks poiss ütles: “kui partner sind laubale suudleb”. Tükk aega mõtlesin, kui ilus, et ta seda ütles.
Üks tüdruk lõpetas lause: väga keeruline on algusest lõpuni… olla hea inimene.
Ma ütlesin, et mõistsin, kui raske on hea inimene olla siis, kui lapsed sain. Õpilased muigasid.
Küsisin Sholt pubis: kas sa ei tunne vahel elamise raskust oma õlgadel.
Ma ei oska paremini seletada kui et vahel keedad lastele putru ja paned nende lemmik kaussi, et keegi kisa ei tõstaks, vältides seejuures nõusid, mida nad mõlemad võivad tahta ja millest seega tüli võiks tekkida ja siis üks kisab, et ta tahab rongilusikat ja teine hädaldab, et ta ei tunne piisavalt magusat maitset ja sügaval su sees peidab end karje
AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAHHHHAHHAAHHAHAHAHH
Aga ütled palgamõrvari rahuga: meepott on laual ja näed, rongilusikas on siin.
Kui neis olukordades suudan rahu säilitada, tunnen end pooljumalana.
Pool-, sest pooltel kordadel ei suuda.
See on see elamise raskuse tunne. See, et kui ma oma tõelise mina välja laseks praegu, siis too haaraks kurika, peksaks segi kõik aknad ja tormaks metsa poole.
Aga ma pean vastu, valin võitluseid, timmin olukordi võimalikult optimaalseks ja jätkusuutlikuks.
Ühesõnaga, tunnis lõpetasime “Padjamärkmete” teemal lauseid.
Panin mõne teema niisama ka, ilma alustatud lauseteta. “Asjad, mida ei jõua ära oodata.” Üks poiss ütles: tulevikutehnoloogiad.
Küsisin täpsustust, ta ütles, et näiteks Neurolink. Kuna nad on õnnistatud nii laia silmaringiga õpetajaga, kes hoobilt teab, mis on Neurolink, küsisin edasi, kas maailm oleks parem või halvem paik, kui me teineteist sõnadeta mõistaksime.
Üks tüdruk ütles: siis kaob ju ära suhtlemise ilu.
Ma lasin kuuldavale täitsa sündsusetu naudinguohke.
Seletasin pubis Shole ja ta küsis, et oot, mida sa õpetad siis.
Suhtlemise ilu klassikalises jaapani kirjanduses, mida muud.
Mehed ja naised kohtusid öösiti ja varahommikul tuli muljetest kirjutada naisele luuletus. Nii õppisime koolilastega. Siis järsku torkas pähe, et Sho võlgneb mulle nii palju luuletusi. Näete, õpetades õpib ikka kõige rohkem.
Aga jah, tunnis rääkisime suhtlemise ilust. Hääletasime, kes tahaks teiste inimeste mõtteid kuulda ja kes ei tahaks ja arutasime, mis oleks plussid ja miinused.
Üks poiss ütles, et peas on asjad kaootiliselt, aga kui sa kirjutad sõnumi, siis see on nagu meik. See on nagu mask, mille endale ette paned.
Mul läksid õnnest silmad pahupidi. Võib-olla ma ikka ei sobi õpetajaks.
Küsisin, kumba ta eelistab. Ta ütles, et sõnumit ja rääkis, miks. Küsisin, kas näost näkku suhtlemisel on ka eeliseid – ja juttu jätkus.
Kõik see lihtsalt seepärast, et mu geniaalne ema ütles, et õpilased võiks raamatu lauseid ise lõpetada.
Tekst kui mask läks ka nii täppi, sest pärast arutasime, kas Sei Shonagon oli siis infuentser või mitte ja selleks tarbeks harutasime lahti, mis on päris mina ja mis on avalik mina ja nii edasi.
Rääkisin seda pubis Shole. Jäin kahest joogist purupurju ja siis jõin veel kaks.
Kell oli üks läbi, kui kodu poole jalutama hakkasime ja kell kaks jõudsime koju ja just paar minutit enne olid mõlemad lapsed kisaga ärganud, nii et mul kulus umbes kolmeni, et iiveldust alla surudes nad uuesti magama saada.
Autojumalad ikka mõnitavad meid. Täna avastasin, et rehv töss. Helistasin ja kohe lahendati ära, õnneks. Tuleb välja, et “nael kummi” on enam kui väljend.
Mõtlen hirmuga, et huvitav kaua ma sõitsin selle autoga ringi enne, kui katkist rehvi märkasin. Ainus lohutus, et nägin hiljuti instagramis videot, kus naine juhtis autot, millel polnud üht ratast all, nii et sädemeid lõi rattaköndist.
Selgus, et ta oli tablettide mõju all, aga igal juhul nägin ära piiri, kui irdunud reaalsusest on võimalik olla ja ikka punktist A punkti B jõuda.
Instagram näitab mulle peamiselt standupi klippe, aga viimasel ajal olen nutvate meeste soonel. See algas vist Shia LaBeoufi klipiga ja jätkus nii heldimusest kui meeleheitest nutma puhkevate meestega mikrofoni taga.
Teine asi, mida Instagram mulle näitab, on inimesed, kes räägivad sügavaid elutõdesid või mõistusjutte. Alguses oli palju head kraami, nüüd on ainult poos ja soundtrack sama – jutt ise nii rumal, et valus kuulata.
Muusikast kuulan Elderbrooki “Could” ja Palace “Live Well” ja kõige rohkem vist Ben Howardi “In Dreamsi”.
Aga lemmik laulusõnad on praegu
Ega vähemaga vist ei lepikski enam.
maarjablogi.com 