ühesõnaga…

Ühesõnaga… Kõik tööasjad, mis algama pidid, nüüd algasidki. Kord nädalas õpetan keskkooliõpilastele jaapani keelt ja kultuuri. Olen varem ka mingeid tunde ja kursuseid läbi viinud, aga esimest korda on mul huvitav.

Ettevalmistus on nii pikk, arutan emaga tunni telefonis ja siis paar tundi läheb veel. Viimati kulutasin pool päeva, aga mõnuga, sest teema oli – liiga keeruliselt öeldes – intertekstuaalsus klassikalises jaapani luules.

Alustasin tundi, et kes kuulab laulusõnu ja kes arvab, et laul on viisistatud luule (paljud olid nõus) ja siis panin kuulata natuke astronaut in the oceanit ja seejärel rolling in the deepi, et mis kahe loo seos on. Siis mõtlesime, mida nublu loole 2 quick start annavad juurde need paar Jüri Üdi “Truudusetu Juulia” rida, mida ta tsiteerib.

Ja siis sujuvalt, niiiii sujuvalt, liikusime edasi haikude ja üldse klassikalise jaapani luule maailma, kus 17.sajandi poeet võtab oma haikusse rea 12. sajandi poeedilt ja kus liblika-haiku, mis paistab algul lihtsalt liblika-haiku, on tegelt poeedi “kaks senti” unenäoargumendi jätkuks, et oli Zhuangzi siis liblikaunenäoga vanamees või vanameheunenäoga liblikas.

Sihuke rõõmus põnevus käib asjaga kaasas ja pärast olen väga väsinud, sest ega ma oska veel oma energiat klassiruumis optimaalselt kasutada.

Raamatuuudised:

Kuna suvel sain lõpuks uue epiloogi tehtud, siis viimaks vist ilmub “Minu Tokyo” uustrükk – enne jõule, oli juttu. Vandeid pole vahetatud, aga loodame.

Ja Rahva Raamatul on nüüd äpp, mida saab alla laadida. Seal on Minu-sarja raamatuid ka ja üks hetk peaks “Minu Tokyo” teiste sekka rivistuma. Ei tea küll, millal. Ja ma üldse ei hakka jaurama, et kui õudne see võib olla, sest ma ei oska lugeda jne.

Mu tähelepanu on peamiselt sellel, kuidas hoida oma rõõmuprojekte rõõmsana. Sest rõõmu loomulik evolutsioon on murestuda, tundub mulle.

Raamatu linti lugemine oli rõõmuprojekt ja miks mürgitada seda põdemisega.

Monitoorin kõiki oma rõõmuprojekte, et oleks kerge ja hea tunne. Et süüme- või hirmupommi raskus ei tõmbaks mind põhja. Kui laseks, siis kohe tõmbaks. Kas teil pole nii? Kas see tähendab, et olen loomult pessimist.

Või muretseja lihtsalt. Meenub imeilus Sarah Kay poeem, et “remember, your mama is a worrier and your papa is a warrior” (Viimati kuulasin, kui mul ei olnud ei poega ega tütart ja nüüd…)

Ühesõnaga… koolis õpetamine on rõõmuprojekt ja see alles algas, nii et murevarju polegi veel tundnud.

Võtsin projekti käsile täie teadmisega, kui palju see mu aega kulutab ja kui vähe raha annab, nii on kõik jonksus ja rõõm on rõõm.

Isa raamatu kirjastamine on rõõmuprojekt – ma teen seda, sest ma tahan, et selline raamat oleks olemas ja mulle meeldib, et mul on sõpradega koos asi ajada ja ma tahan seda oma lastele lugeda ja nendega koos pilte vaadata ja protsess on nii lahe – vaadata, kuidas Kristeli fantaasia lendab.

Aga rõõmuprojektidel on ju need teised osad – kitsaskohad, tähtajad, veel lahendamata küsimused, ootamatud probleemid… Kui ma oleks täiskohaga põdeja, siis rõõmuks ei jääkski ruumi. Vanasti olin ja mürgitasin niiviisi järjest häid asju.

Seepärast räägin teile, et monitoorin rõõmuprojekte.

See tähendab, et olen projektid ette võtnud, mõeldes, miks täpselt ma neid teha tahan, mis on tähtis ja mis ei ole ja millistel tingimustel olen nõus tegema.

Tingimusi ei esita teistele, ikka endale. Näiteks minu tingimus õpetades oli, et saan lastega katsetada koos mõtlemist ja elu ja maailma arutamist.

Kui ma tean, miks ma asja ette võtsin, on lihtne edasi liikuda ka siis, kui probleemid kerkivad. Elu ja asjad on sedasi enneolematult kenasti sujunud.

Ainult ühe rõõmuprojektiga kukkusin läbi. Eelmine kord teatasin, et ma olen nüüd ajakirjas kolumnist – enam ei ole.

Siin blogiski olen must-valgelt kirja pannud, et ei taha kirjutamisest teha endale tööd. Sest töö moondab seda, mida armastad.

Nii et kui sõber kevadel pakkus kolumni ajakirjas, oleksin pidanud kohe ära ütlema. Selle asemel võtsin pikalt mõtlemisaega.

Tegin kõik arvutused – vaatasin peale faktidele, sellele, mida pean elus väärtuslikuks, oma plaanidele ja sihtidele.

Sain kindla tulemuse: ajakirja kolumni kirjutamine ei ole minu jaoks.

Mäletan selgelt, kuidas suve hakul käisin Katerinal külas, arutasime kõike seda ja koos jõudsime järeldusele, et tõepoolest ei tasu mul pakkumist vastu võtta.

Siis tuli otsustamise aeg ja ma – lollakas – mõtlesin: aga äkki juhtub midagi head.

Mõtlesin: mulle meedlib inimestega rääkida ja mulle meeldib räägitu kirja panna. Kui ülejäänud protsess põhilist varjutama ei hakka, siis saan asja teha ja kui hakkab varjutama, siis lõpetan kohe ära.

Uus mina on avalikult enesekeskne, nagu te teate. No ütleme – endast lähtuv. See teeb elu nii palju paremaks.

Lühidalt: ülejäänu hakkas põhilist varjutama ja rõõmuprojektist sai mureprojekt. Võtsin end kokku ja ütlesin peatoimetajale, et ei saa enam ülesandega hakkama.

Korraga oli paha tunne, et hakkama ei saanud, aga hea tunne, sest sain kinnitust, et võin oma protsessi usaldada. (Oleks võinud ka seekord.)

Aga nii raske on “ei” öelda. Vanasti ma ei saanud üldse aru, et mis probleem on, kui inimesed rääkisid “piiride seadmisest”. Nüüd tunnetan seda teemat väga selgelt ja harjutan, et osavamaks saada.

Küllap tuli piiride seadmise küsimus siis üles, kui elu mind järjest uute pallidega loopima hakkas ja ma muudkui žongleerisin nagu korralik kloun muiste.

Osad pallid on “kohustused” ja nendest kõrvale põikamist takistab süüme ja vastutustunne.

Teised pallid on “võimalused” ja need on sellised kavalad. Kuidas ütled ära Suurepärasest Võimalusest.

Nüüd arvate, et selline õieke olengi. Et kui pole enam mõnus ja lihtne, siis ajan käpad püsti.

Aga ma räägin rõõmuprojektidest. Kõiki neid ühendab lisaks rõõmule see, et nad kohe kindlasti pole rahaprojektid. Rõõmuprojektid on rõõmu pärast. Kui seda hoida ei suuda, siis ei jää midagi järele.

Rahaprojekte ehk tööd on mul ka. Selles valdkonnas on nii sürrid ajad, ei tea, kas kunagi neist päriselt rääkida oskan. Aga natuke.

Üks projekt – ma ei tea isegi, kas olen teile sellest rääkinud – pusime väikese seltskonnaga jaapani toiduainete poodi teha. See tähendab, päris made in Japan kvaliteetsete toiduainete oma.

See on korraga rõõmu- ja rahaprojekt. Ühest küljest täiesti egoistlik soov head toitu süüa. Teisalt – kasumit on vaja, muidu on see lihtsalt luksuslik hobi, mis meid lõpuks paljaks riisub.

See projekt tõusis nüüd lendu. Loodan, et võin teile varsti me kaugeltki-mitte-perfektset e-poodi tutvustada ja siis saate proovida tellida ja kui miskit on pask, mulle lahkesti teada anda.

Ühesõnaga…

Tunnen, et hakkan elusse viimaks ometi sisse elama.

Kuu tagasi kirjutasin, et tegin koduperenaisena arenguhüppe ja nii ongi. Põhiline, et järsku kadus mul vastumeelsus toidu tegemise ja pesupesu suhtes. Ise ka ei usu, sest vastumeelsus on sisuliselt eluaegne ja seni ainult süvenenud.

See muutus on mõjutanud kõike! Kodu püsib paremini korras, sest jaksu jääb üle ja toitu tehes köök ei lähe nii segamini kui varem. Pole tekkinud isegi kiusatust restoranist koju tellida. Numbritele peale vaatamatagi tean öelda, et säästame kõvasti. Sööme palju rohkem juurvilja ja üllatavalt vähe makarone.

Kõlan nagu teleturg. Samal toonil jätkates:

Saan eluga hakkama hoolimata sellest, et lapsed käivad lasteaias maksimaalselt kolm korda nädalas ja augustist alates on kolmandat ringi haiged. Kahtlustan, et asi on selles, et võtan augustist alates iga päev korditsepsi ja Lion’s Mane’i. Võib-olla platseebo, aga ma jaksan hommikust õhtuni olla ja see on… enneolematu.

Tavaliselt, kui lapsed jäävad haigeks, jään mina koos nendega ja kui eriti hull, jääb Sho ka. Hiljuti oli nii, et lapsed jäid jälle haigeks ja Sho ka korralikult, aga mina püsisin terve. Mitte kunagi varem pole nii juhtunud.

Mõjuaineid veel:

Päevi kuulasin Tamino lugu “Indigo Night”. Kui live versiooni avastasin, olin lummatud.

Parim viis lugu alustada on sõnaga “imagine”, juba Lennon teadis. Mitu päeva olin mõju all. Ja kui ta laulab “it feels like I’ve always been blind, I don’t know why you girls are so kind” ja edasi, siis mul tuleb iga kord kananahk.

Nii võimas lugu saab vahel lisajõudu mingist teisest loost, ütleb mu kogemus. Intertekstuaalsus, eks ole, nii et guugeldasin, kas mul tuleks mõnd egiptuse müüti teada, et matsu jagada.

Ei leidnud midagi peale selle live versiooni ja siis armusin vist ära. Aga mu armumine pole mitte et tahan temaga koos olla, vaid et tahan temana ümber sündida. Nende juuste ja häälega ja sellisena, et see kuub ka minu seljas kena välja näeks.

Kuigi ma olen oma keha suhtes ka lootusrikas. Käin viimasel ajal joogas korralikult ja nüüd toimus mingi läbimurre ja loodan pidevast kaelavalust lahti saada.

Veetsin just ühe väga pika ja pingelise tööpäeva, mille tulemusel oleks pidanud tekkima peavalu ja õlapinge – sest 100% tekib. Aga seekord ei tekkinud.

Teine mõjuaine, millele mitu päeva mõtlesin, oli intervjuu Shia LeBeoufiga. Kuulasin seda isegi kaks korda. Ammu pole midagi mind emotsionaalselt nii kaasa viinud.

Jagasin mitme sõbraga. Mõned jäid lõpuks skeptiliseks, et suured sõnad ja kui palju või kui kauaks on tegelikke tegusid.

Ma vaatan asja niipidi – mul on ükskõik, mida Shia pärast intervjuud teeb ja kuidas edasi elab. Kas oma uhkelt kõlavate printsiipide järgi või neid lõhkudes. Mulle – enesekeskse inimesena – on oluline, mis mina tema jutust sain.

Üks sõber jagas intervjuud kuulates jooksvalt oma mõtteid ja mind ajas naerma, sest mul endal oli umbes sama protsess: esimesed pool tundi oli et kaks machot räägivad klišeedes, nagu nad oleks ise need välja mõelnud.

Aga umbes sellest hetkest, kui Shia kirjeldab, et ta oli end elus nii nurka mänginud, et unustas hingamise, käes oli laetud relv ja otsis ainsatki põhjust, miks mitte päästikule vajutada – sellest hetkest ei saanud enam mitte kaasa elada.

Oli näha, et Shia on ennast täiesti tükkideks lahti võtnud ja ei anna endale mitte mingit nurgakest varjumiseks.

Üks hetk kirjutas sõber, et ta ei suuda kuulamist pooleli jätta ja siis, kui ta ära kuulas, rääkisime temaga pikalt-laialt oma egost ja vingerdamisruumist, “poetry of me” hoiakust ja vigadest ja pattudest ja õppimisest ja andestamiset ja armastusest ja…

Ühesõnaga…

Marie ja Luukas vaidlevad vahel suure viha ja pisarateni niiviisi, et üks ütleb “ei ole” ja teine ütleb “on ikka” ja üks ütleb “ei ole” jne.

Viimati sai alguse sellest, et Marie ütles: ma olen nii suur kui issi.

Siis mõtled, et vaidlused pole vist päris lõpuni intellektuaalsed, vaid seal on muud hoovused mängus.

Marie ütleb juba ammu enda kohta “mina”, muuseas. See paneb ta nii küpselt kõlama.

Aa ja siis kahes keeles rääkides on ka lahe, ükspäev tuli Marie mu juurde ja tahtis seletada midagi, mida nad Shoga vaatasid ja siis, leidmata eestikeelset sõna, ütles “Issi ütleb “kega shita”.

Ma ütlesin: aa, eesti keeles on “sai viga”. Siis Marie jutustas uut sõnavara kasutades edasi. Ma muretsesin samal ajal, et mida Sho küll lastele näitab.

Nad mul nii armsad ja nutikad. Eriti, kui juhtub, et ma varahommikust hilisõhtuni tööd teen ja siis nende juurde koju tulen.

6 thoughts on “ühesõnaga…

  1. Kas nood gümnaasiumiõpilased oskavad ja tahavad kaasa rääkida, arutleda? Ma muidugi sooviks veel ka küsida, mis kooliga tegu, aga ilmselt poleks see taktitundeline, eks?

    Liked by 2 people

    1. Küll oskavad, aga loodan, et kooliaasta lõpuks juba palju julgemalt. See on põhililine asi, mida loodan, et nad õpivad.

      Kooli jätan nimetamata jah

      Like

  2. Kas Sa oled korditsepsi ja lõvilaka osas nõus avaldama, kelle toodet tarbid? Äkki see platseebo kandub siis mulle ka üle 🙂

    Like

  3. Mul tekkis hoobilt sügav huvi postituse vastu kui lugesin: “interseksuaalsus klassikalises Jaapani luules” … noh ja siis reastusid tähed ajus õigesse järjekorda – intertekstuaalsus – teatav pettumus. Samas tuleb tunnistada, et ega ma kummagi sõna tähendust teaks enne kui wikipeediast järgi vaataks, lihtsalt esimene kostis palju põnevam 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s