ühte päeva mahub palju

Täna oli nii, et ärkasin enme kõiki teisi ja läksin rongile pealinnast välja jaapani tundi andma. Peaaegu kohal, kui Sho helistas, et tegid autoõnnetuse.

Ütles, et oleks peaaegu mootorrattaga kokku sõitnud tänavanurgal, aga rattur keeras end külili ja tema keeras rooli, nii et väänas käe. Kokku ei põrganud, rattur viga ei saanud – ratas sai.

Jaapanlane ja kanadalane põrkusid väga viisakalt Eesti tänavanurgal, nii et mõlemad helistasid oma eestlasele, et kuis edasi.

Ma helistasin omakorda sõbrale, kellele sellisel juhul alati helistan. Ta juhendas, et kõik kirja, fotod juurde, allkirjad alla.

Kooli jõudsin rabedalt, aga õpetajate toas tutvusin seltskonnaga ja muusikaõpetaja on vist räppar, nii et küsimus oli, millal tunnis räppmuusika teemaks tuleb. Ta ütles, et üks hetk ikka.

Ma ütlesin, et ma olen temast sammu ees ja klassikalise jaapni luule tunnis juba tutvustasin. Siis üks õpetaja inspireerus ja palus Jüri Üdi ja nublu tekste.

Helistasin aeda ja hoidu, et lapsed õnnetuse tõttu hilinevad. Ikka roli rabe olla.

Tundi ettevalmistades tean, et tehniliselt võib kolm asja valesti minna ja üks läheb alati – printer ütleb üles või projektor ei ühendu arvutiga või veebikeskkond ei toimi.

Alati midagi juhtub, nii et mul on plaanid A ja B, aga seekord kaks kolmest vedasid alt ja plaan C’d polnud, nii et tund tuli kohmakas.

Sõitsin bussiga pealinna tagasi, koju Sho juurde. Tal käelaba täitsa paistes.

Küsisin: lähen lastele aeda järele, äkki viskan su EMOsse ära? Ta ei puigelnudki vastu.

Ma suundusin teist päeva järjest EMOsse, sest eile neelas Marie klotsi alla. Algul kähises, ma paanikas helistasin hädaabisse. Aga siis liikus klots edasi, nii et laps rõõmus ja hingav. Auto oli remonti läinud, nii et võtsime takso.

Paar väärtuslikku töötundi veetsime EMOs, kontrolliti kopse igaks juhiks, aga siis saime teada, et tuleb palju putru süüa ja klots tuleb ise välja.

Marie ütles, et talle meeldib arsti juures ja ta tahab jälle. Mis iganes moraali ma lootsin talle lugeda… ütleme nii, et mu põhiargumendil võeti jalad alt.

See oli siis eile. Täna autos, kui Sho EMO ees maha pandud, vajutasin loo “Nevermind” ringiratast mängima. Seda kuulan siiamaani. Baby nevermind nevermind nevermind…

Teel lasteaeda oli üks olukord liikluses nii ohtlik, et kiljatasin ja surusin piduri enneolematult kiiresti põhja. Lätlased reede õhtul kell viis arvasid, et teevad tahavaatepeeglisse vaatamata kiire jõnksu kõrvalvööndisse.

Mõlemad lapsed autos, ütlesin, et kuulge täna tellime küll restoranist. Luukas ütles, et tahab pitsat ja et me kodus liiga kaua ootama ei peaks, panin tellimuse juba teele.

Siis võtsin suuna kodu poole. Nevermind nevermind nevermind mängis valjult, aga panin selle korra vaikseks, sest auto käitus kahtlaselt. Sõitsin pisut edasi ja mõtlesin, et mis klõpsud need käivad iga kord, kui pidurit vajutan.

Eile paranduses igasugu juppe vahetati uute vastu. Nüüd klõpsub.

Helistasin kohe remondimehele, kes ütles algul, et ma esmaspäeval läbi tuleks, aga siis helistas uuesti, et hakkas mõtlema, et võib suurem jama olla, tuleb ratas alt ära või midagi ja kuigi töökoda kinni, siis ta saaks 20 minuti pärast sinna tulla ja asja üle vaadata.

Ma kalkuleerisin: pitsa… lapsed… EMO… ratas alt ära… Nevermind nevermind nevermind.

Võtsime suuna autot remontima.

Mõned asjad lähevad hästi. Näiteks eile pillasin telefoni korraks vannivette, aga see jäi terveks.

Tänane ilus hetk oli, et kuller tõi pitsa kenasti uuele aadressile – autoremonditöökotta.

Nii istusime ja sõime laste ja remondimehe lapselapsega koos pitsat, rääkisime juttu ja vaatasime kontoritoa aknast mu lae alla tõmmatud lexust.

Aegajalt helistasin Shole, et mis seis on. Kui ta protseduurid läbinud oli, teatas, et luumurd. (Nevermind nevermind nevermind) Sellise jõuga oli rooli keeranud.

Autoremont võttis aega, aga lastel oli huvitav.

See oli ka ilus, et auto ja Sho kips said samal ajal valmis, nii et lehvitasime lapselapsele ja remondimehele, võtsime Sho EMOst peale ja sõitsime koju üheskoos teist pitsat sööma.

Näite, 30. septembril, nii et umbes täpselt aasta tagasi kirjutasin, kuidas Sho õlga nihestas.

Seepeale kinkisin ta novembri-sünnipäevaks kohtumised eratreeneriga ja ma olen siingi öelnud, et see oli maailma parim kingitus… mulle.

Mõtlesin, et kuidas ma sel aastal saan Sho kingitusega, teist aastat eratreenerit kinkida tundub… põhjendamatu.

Aga nüüd… voila!

Õhtul nad Luukaga vaatasid jälle anatoomiaõpikust, mis luu täpselt katki läks ja seletasid pikalt-laialt. Siis Marie hüüdis vetsust: klotsi-kaka valmis!

Õnneks mul oli veini.