muusika ja mälestused

Hommikul oli kõvasti parem olla. Lausa nii, et vaatasin, kas jõuaksin Soome lennukile ja ikkagi füüsiliselt koosolekule ilmuda. Aga liiga suur risk tundus, sest kõige rohkem tahan reedel terve olla, et koolis jätkukursusega alustada.

Selle asemel veetsin hommikupooliku lilli ümber istutades ja töökõnede ajal värviraamatut täiendades.

Pärastlõunal oli pikk ja keeruline koosolek. Kui see lõppes, siis järsku tuli pähe, et vaja kuulata üle tüki aja Masego lugu “Tadow“, sest see kohe kindlasti võtab pinge maha.

Õõtsusin köögis ringi “…how she does it with no fear, all that confidence…” – jep, see olen mina. Puhtalt mina – pean olema mina.

Mul on selle looga mälestus sügavast talvest, kui Marie-beebi magas mu kõhul ja ma kõndisin “Tadow” saatel ettevaatlikult tibusammudel-aga-tantsides mööda kodutänavaid.

Elagu blogimine. Ma tean, et kirjutasin sellest tookord ja see on tõenäoliselt põhjus, miks mul moment meeles on. Sest kirjutamine aitab mälestusi ajju süvendada. Oot, vaatan, kas leian postituse. Leidsin!

Spotify aastakokkuvõte tuli ja paar inimest saatsid mulle kohe enda oma.

Tutvusin enda omaga ka ja kuna mul on muusikaga sõltuvussuhe, siis kokkuvõte, mis sisaldas klippe mu dopamiinilugudest, tekitas hetkega mõnutunde. Suht haige.

Haige ka, kui mõnd numbrit nägin.

Aasta kuulatuim lugu on Allan Raymani “Completely“.

Mitu korda?

795.

10. veebruaril kirjutasin sellest loost – ja siis uuesti 19. veebruaril.

Nimekirjas teine on Dennis Lloyd “Leftovers“, mis poleks nii hea lugu, kui ma poleks sellele terve kosmilise tähenduse külge keevitanud ja nüüd, kus see kõik mu jaoks nii palju tähendab, ei saa tähendust enam tagasi võtta.

Kusjuures neljas lugu nimekirjas on ka Dennis Lloydi oma. “Nevermind” jõudis nimekirjas nii kõrgele selgelt seepärast, et Sho ja lapsed sattusid enamvähem autoõnnetusse ja Sho murdis luu.

Nii hea on vaadata, kuidas suur osa lugusid nimekirjas meenutab mulle mingeid mälestusi või seostub vähemalt tundega, mis sel aastal mingil perioodil oli.

Lõppu mõte, mis olla Konfutsiuse oma – terve inimene tahab tuhandet asja, haige inimene vaid üht. Täna olen kenasti tänulik olnud, et jälle terve olen. Homsest hakkan jälle tuhandet asja tahtma.

A. heitis ette, et isegi kui blogin, et joonistasin hobuse tagumiku pealtvaates, siis pilti ikka juurde ei pane.

Ma olen see tüüp, kes leiab, et pigem tuhat sõna või 73 680 minutit.

haigem

Täna jäin veel haigemaks. Esimese kolmandiku päevast küll tegin tööd, sest hommikune valurohi vist aitas ennast petta, aga kui selle mõju kadus, siis olin siruli.

Halb aeg haige olla, homme on mingi koosolek, kus ma pean peast heas vormis olema, aga mu pea on tatti täis.

Aga kuna hommikul oli mu töölaual endiselt värvimisraamat, siis pidasin pooletunnise töövestluse telefonis samal ajal pilti värvides ja see oli äärmiselt meeldiv.

Luukas nakatus ka värvimisrõõmuga ja tükk aega tegutses mu laua taga omaette, kui ma voodis pikali olin.

Praegu on ka ülihaige olla, nii et ei osanud kuidagi midagi kirjutada.

Suures hädas guugeldasin isegi jälle nimekirja huvitavaid küsimusi. Siis diipe, siis lühikesi, siis tööintervjuu omi. Et oleks ometi midagi, millele vastata, olgu või “kas töötad parema meelega tiimis või üksinda”.

Aga ei – magama.

See video on sürr. Meenutas seda videot.

joonistasin

Täna olen iga hetkega jäänud järjest haigemaks. Lapsed ka kodus, sest üks on natuke haige ja teine mitte päris terve.

Viimasel ajal näen, et mul on parem jätta kaks last koju kui ainult ühe, sest kahekesi nad leiavad endale muudkui tegevust ja mulle tundub, et niisama kisa ja kaklust on vähemaks jäänud ja koos möllamist on üha rohkem.

Võin juba julgelt ühineda nende lapsevanemate kooriga, kes ütlevad, et väikese vanusevahega laste saamine on hea asi.

Nende vanemate, kelle mälu on hakanud tuhmuma ja viimased paar aastat ei tundugi nii hull, kuigi logiraamatus on salvestatud nii tühjas vannis kägaras istumine kui keskpäeval avatud veinipudel.

Ma vist ei rõhutanud eelmises postituses piisvalt, milline meistriteos see kogu maailma kogu ajaloo video ikka on ja kuidas kõik seda peaks nägema.

Vaatasin seda veel täna paar korda. Tegin tööd. Rääkisin ühe sõbraga telefonis.

Ta mainis, et see ahhaa-elamuse harjutus on ikka geniaalne.

Me rääkisime poolteist tundi ja üks hetk avastasin end oma laua taga istumas ja paberile kritseldamas.

Võtsin spontaanselt lastetoast karbitäie kriite ja jätkasin joonistamist.

Hobuse värviline saba kujunes ja siis joonistasin hobuse tagumiku ka, pealtvaates – see tundus loogiline. Rohkem paberile ei mahtunud.

Mul oli plaanis joogasse minna, sest pole üldse saanud ja Sho pidi selleks tarbeks töölt aegsasti koju tulema, sest tal olid süümekad, et tal eile üritus läks pikale ja nii ma ei saanud joogasse ja ma ütlesin, et ma lähen nüüd järjest paksemaks ja tusasemaks, mitte miski mind ei pidurda ja sa tead, kelle süü see on.

Aga ta koju jõudmise ajaks olin ma piisavalt haige, et jooga polnud enam programmis. Siiski oli tunne, et ma võin teisele korrusele omaette ära kaduda.

Kriidid olid mul veel kirjutuslaua peal ja siis mul tuli järsku tahtmine edasi joonistada. Otsisin raamaturiiulist täiskasvanute loova värvimise raamatu, mis oma viis aastat seisab seal täitsa värvimata. Järgmise tunni vähemalt tegelesin raamatu kuulamise ja ühe pildi värvimisega, ise ka ei usu.

Oeh ma olen kirjutamise vahepeal oma 12 korda aevastanud.

Õhtul helistasime teise sõbraga ja ka tema ütles, et see ahhaa-elamuse harjutus on ikka täiuslik. Aga ta ei piirdunud sellega.

Ta ütles: su postitused on head küll, aga kui sinu ema midagi ütleb, siis on alati palju paremad.

Ma inisesin ta sõnastuse kallal, mispeale tuli tal oma komplimenti lihvida.

Ta ütles: need laulukesed, mida sa paned – nendele ma ei kliki kunagi. Aga su ema sõnad – need on kuld.

Nüüd vastu õhtut leidsin laulu, millele järgnevad päevad küllap kuluvad. Cosmo Sheldrake & Deep Throat Choir – “In Berlin”.