hakkan jälle iga päev

Täna püüdsin kirjutada, aga nii palju on öelda või vähemalt mõelda, et tekib lühis. Jõllitasin niisama ekraani ja siis tuli L. ja ütles, et tahab mu kaissu. Tal eilsest palavik. Panin arvuti jälle kinni ja viskasime koos pikali.

Ma üliharva jään arvutit jõllitama, et appi ma ei tea, mida kirjutada. Ainult siis, kui on sada lugu ja seejuures osad neist veel lõpuni seedimata.

Olen seda lahendanud kuu aega iga päev kirjutamise kampaaniatega. Nii et võtan jälle ühe ette – tänasest kuupäevast neli nädalat. Kvaliteet on surnud, elagu kvantiteet.

Alustuseks märgin paar elamust üles.

Sam Harrise vestlus Meg Smakeriga. Tavaliselt on tal pool episoodi maksumüüri taga, aga see on tervikuna avalik, et paljudeni jõuaks.

Tuletõrjuja, kes läks 9/11 mõjul Afganistani vaatama, mis värk on ja edasi elas ka Somaalias ja tükk aega Jeemenis, õpetas tuletõrjujaid, õppis araabia keelt, tegi dokumentaalfilme.

Oli podcastis juba ligi kaks tundi oma elust vestelnud, kui tõi remargina välja, et langes kunagi Kolumbias inimröövi ohvriks. Kui see lugu on ääremärkus, siis…

Ta viimane film oli terroristide rehabilitatsioonikeskusest Saudi Araabias. Sai Sundance festivali valitud 10 dokumentaali sekka (kandideerib 15-30 tuhat filmi), kiideti taevani. Edasi oleks küllap Oscarit püüdnud, sest see loomulik järgmine samm. Aga enne esmalinastust hakkasid moslemitest filmitegijad ja edasi õigluse sõdalased nõudma filmi tühistamist. Ja tühistatud saigi.

See siis lühikokkuvõte. Juttu jätkub kolmeks tunniks.

Ja ta on nii cool. Niiii coooooool.

Elagu podcastid ja võimalus endast ise rääkida. Lõpetada mõtted, täpsustada detailid ja nüansid. Sõnastada kohmakalt ja siis proovida uuesti ja paremini sõnastada.

Viimaste aastate õppetund elu ja meedia kohta: kolmandate allikate põhjal ei ole absoluutselt mõtet inimesest pilti maalida – eriti roosat või musta. Tõenäosus, et täppi läheb, on kaduvväike.

Seepärast loen uudiseid ka nagu kehva ilukirjandust. Tundega, et okei, ma võin su stoorile ju pilgu peale visata. Midagi seal ehk on, aga küllap kõige olulisem on puudu.

Muusikast. Käisin sõbra tantsu… peol – räägin sellest ükspäev (või mitmel päeval, küllap) teile pikalt-laialt.

Aga täna ainult üks lugu. Ei, kaks lugu.

Selliselt suurepärase nimega koosluselt nagu Deep Throat Choir. Lugu “Burning”. Teeb tuju nii heaks.

Ja Ishmael Ensemble “Looking Glass“.

Homme jälle!