tantsuasi

Natuke aega tagasi sain aru, et kui ma ei põe, jääb aega ja energiat üle ja seda energiat annab kasutada tööks ja muuks. Nii et nüüd ma ei põe.

Kuigi viimastel nädalatel kohe õudselt tahaks. Aga täiskasvanud inimene maandab oma stressi kuidagi tervislikult ja liigub siis edasi.

Näiteks täna oli töökohtumine. Sõitsin kohale, tegin liigutusi ja ütlesin lauseid, jätsin nägemist ja istusin autosse.

Ütlesin: persse persse persse. Persse.

Panin mängima Sampa the Great “Energy” ja sõitsin koju.

The birds and the bees ain’t got nothing on me, laulsin.

Oi kuidas see lugu mind viimastel nädalatel aitab. See on nagu mahe intermezzo erinevate pommide vahel, mis mu päevas plahvatavad.

Meenutab, et ma tegelikult olen vaba.

Autos kõlarid maksimumi peal, aga ikka tahaks, et oleks valjem.

Hommikul autos lapsed ütlevad, et tahavad seda jaapanikeelset lugu ja siis ma ütlen, oodake. Sest järgmine lugu playlistis sulandub nii sujuvalt esimesega – Miso Extra “1013”.

….wagamama bakari… Muidugi laulan kaasa.

Ma olen ka nii isekas. Meelega. Hea meelega.

Ja see Houdini ja Lamborghini riim on nii cool.

Need on laulud selle playlisti algusest, mille lõpu poole on laulud, mida teiega eile jagasin. Vahepeale jääb üsna rajusid asju.

Sõber Kadi jagas playlisti, kui olin tema tantsuasjal selle järgi tantsimas käinud.

Paar kuud tagasi ta rääkis, et hakkab korraldama selliseid… tantsuasju? “Üritus” nagu pole, “teraapia” peletab. Tantsuõhtuid?

Inspireeritud viie rütmi tantsust, aga ta teeb natuke omamoodi. Aga selline nagu laine, algul leebe ja siis äkilisem ja siis täitsa raju ja siis… sellest kõigest rõõmujõul välja?… ja siis rahu. Et ta natuke sõnadega vahepeal suunab või soovitab, aga muidu laseb lihtsalt muusikal juhtida.

Ma mõtlesin, et idee kõlab ülihästi, aga iga uus asi on eneseületus ja vaevalt et osalen.

Hiljem mõtlesin ümber. Mõtlesin: see on liiga hea. Selline asi peaks olema ja ma peaks aitama sel olla.

Mõtlesin, et tahan Kadiga rohkem aega koos veeta, sest ta on üks huvitavamaid inimesi, keda tean. Oleme jaganud temaga nii ülevaid kui dekadentlikke hetki. Just hiljuti ütlesin talle: sa oled mu krüptoniit.

Käisime koos keskkoolis, pärast õppisime koos Aasia kultuurilugu. Ta õppis ka Jaapanis, siis läks lavakasse dramaturgiat õppima, edasi haridus… juhtimist? Kujundas kodanikuühiskonda, õpetas koolis lapsi. Doktorantuuris avalikku haldust, korraks õppis juurat.

Ta on esinenud kaasaegse tantsu festivalil, laulnud kooris ja solistina bändis. Mängib vanamuusikat. Puhkpille, keelpille, löökpille. On keerutanud plaate nii raadios kui pidudel.

Et elus ei pea ainult üht asja tegema, õppisin Kadilt.

Jätsin kindlasti midagi märkimisväärset märkimata. Kuhu ma jäingi. Kadi ütles, et teeb tantsuasja.

Ma läksin, sest ja sest ja sest ja seepärast ka, et ma tean, et ma tahan tantsida kõigest väest päriselt hea muusikaga ja pimedas ja silmad kinni ja mõistlikul kellaajal.

Tantsisin – alustuseks “Energy” ja siis kõik need teised lood – ja koguaeg mõtlesin: miks ma ei võiks olla täiesti vaba. Nagu… täiesti.

Mitte ainult vaba süümest ja murest. Vaid täiesti-täiesti vaba.

Võin küll.

6 thoughts on “tantsuasi

  1. Väikeste laste emana lisan, et see mõistliku kellaaja soov on nii tuttav! Ma tahaks ka igasugu asju teha, aga kui äratus on igal jumala hommikul 5-millegagi, siis ei lähe kell 2 öösel tantsuõhtule.

    Like

  2. Ooohh! See tantsuasi tundub nii…põnev. Kas su sõber teeb seda vaid oma sõpradele või kuidagi pisut avalikumalt ka?

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s