rüblikud

Kui sain teada, et mul tütar sünnib, vandusin, et ei lõika tal kunagi juukseid. Paar aastat läks mööda, siis sain aru, et ma võib-olla ei lõika, aga ta ise…

Nüüd on käes. Lõikas endale tuka.

Ta on nii lahe tegelane, et ma isegi ei leia õigeid sõnu.

Hästi palju tema reaktsioone on mitte reaktsioonid, aga reaktsiooni mängimine.

Vahel tõmbab suu torru nagu Luukas ja trambib minema, aga siis ikka viskab kavala pilgu üle õla, et noh kuidas mu mossitamis-etendus mõjus. Vahepeal, kui ma teda keelan, ohkab raskelt ja tõsiselt nagu mina. Sekund hiljem jälle naeratab laialt.

Mäletan, kuidas suvel Jaapanis oli mul mask peas ja Marie istus mul süles, nina peaeaegu vastu minu nina – ja tegi nägusid.

Ma meelega hoidsin oma ilme täiesti neutraalse (lisaks mask) ja tema lihtsalt jätkas süstemaatiliselt erinevate nägude tegemist.

Kui viimaks nägi mu silmas hetkeks mingit reaktsiooni – siis seda liigutust, mis selle reaktsiooni põhjustas, ta kordas.

Oi saadanas, ma mõtlesin. Kaheaastane teeb inimkatseid.

Hiljuti hüüdis potilt, et valmis. Kui kohale jõudsin, oli tal… oh ma ei oska seda naeratust kirjeldada. Kõik hambad paistsid ja silmadest pritsis sädemeid.

Seepärast, et ta oli vildikaga joonistanud täis oma käevarred, sääred, kõhu, põranda ja seina ja no nii õudselt tahtis mu reaktsiooni näha, et võttis üle kere surisema.

Ja see, kuidas ta räägib… Jaapani keeles kasutavad naised ja mehed endale osutades erinevat sõna. Luukas ütleb nagu varsti viiene poiss muiste enda kohta “boku”. Marie venna järgi enda kohta ka.

Rääkides armsatest vigadest, mida parandada ei raatsi – nad mõlemad ütlevad endiselt sõna “nupule vajutama” asemel “nuputama”. Mu meelest peaks sõna uue tähenduse ÕSi lisama.

Luuka puhul võlub mind viimasel ajal kõige rohkem, kui ta oma pahakspanu kirjalike sümbolite abil väljendab.

Asi algas sellest, et kui ma ta välja vihastasin, joonistas paberile X ja andis selle torus suuga mulle üle.. Edasi läks juba keerulisemaks.

Joonistab paberil plusside, miinuste ja võrdusmärkidega skeeme, et kui ma annan kommi, siis on V-märk (nagu linnuke, check) aga kui ma ei anna, siis on X-märk.

Lisaks joonistas kommipaki ja siis igast suunast nooled paki suunas. See tähendab, et ta suudab mõelda ainult kommidest, seletas.

Ükskord vihastas mu peale nii, et võttis paberi pliiatsi ja tükk aega joonistas. Siis võttis käärid ja lõikas joonte järgi kuju välja.

Tema nägu oli ikka hukkamõistev, aga mul juba põnevus, et mis ta siis meisterdas.

Selgus, et tegu allapoole pöidlaga. Ma olin nii vaimustuses.

Täna sellised uudised, et “Minu Tokyo” uustrükk terve pika lisapeatükiga läheb järgmise nädala alguses trükki.

Mainisin täna uue epiloogi toimetajale, et tegelikult on terves raamatus paar-kolm trükiviga sisse jäänud. Kui audioraamatuks lugesin, siis märkasin. Jama ainult selles, et ega ma ei mäleta, kus mis vead.

Ta ütles, et nii seda jätta ei saa ja ta peab asuma kohe raamatut üle lugema. Ma ütlesin küll, et ainult paar viga ja kui esimeses trükis kannatasid olla, kannatavad teises ka.

Aga ta ütles, et ta ei saa niiviisi. Nii et nüüd tuleb tal kolme päevaga kolmesajalt leheküljelt kolm viga leida.

Igatahes on detsembri keskpaigast “Minu Tokyo” jälle poodides saadaval. Audioraamatu osas – pole aimugi, mis seis on, aga ma pakun, et nii sitalt lugesin, et seda ei anna avaldada.

Muusika: The Magic Lantern – Darling Day.

Alguses tundus liiga hipi-kraam. Aga üks hetk on et, noh kas tahate rohkem bassi. Ja siis tulevad need trummid ja kokkuvõttes nii ilus helge, et ühe terve päeva kuulasin seda pikkadel autosõitudel ringiratast, kuni Marie hakkas kaasa laulma.