vahel õnnestub

Ühesõnaga, tütar on selline nagu eile kirjeldasin, ja poeg ka.

Just paar päeva tagasi leidsin mängu, mis Mariele nii täpselt sobib.

See käib nii, et ma ütlen tõsise, isegi vihase häälega, et tema naba on minu oma ja ta peab mulle selle kohe tagasi andma.

See on ideaalne seepärast, et vaidluse võib maksimumi eskaleerida – ja Marie armastab vaidlemist. EI OLEEEE – ON KÜLLLLLL. MINU OMAAAA – EI, MINU OMAAA.

Samas, tema reaalsust mu väide ei painuta, sest ta on suht kindel, et ta naba on tegelt tema oma. Mis tähendab, et ma ei pea ka üldse tagasi hoidma või kinnitama, et ära muretse, tegelikult on sinu naba. Võin kogu täiega oma naba tagasi nõuda.

Ta vaidleb kogu hingest vastu ja lõkerdab naerda.

Korra tal oli leebe tuju ja ütles “okeii siis” (ta kasutab neid sõnu nii armsalt) – ma annan su naba tagasi. Siis võttis nagu sõrmedega oma naba ära ja asetas mu peopesale.

Luuka kommet tuska loominuguliselt väljendada õnnestus mul täna ka suunata. Ta vihatas mu peale ja mossitas ja ma ütlesin, et kuule, mine joonista mulle sellest vihast pilt.

Ja ta astuski trepist üles ja mõnda aega ei tulnud alla tagasi.

See küll meenutas mulle “Fleabagi” stseeni, kus peategelase peika ütleb talle midagi vihast ja poeetilist ja tema vahetult reageerimise asemel ütleb, et see on nii hea lause, et peika kindlasti peaks üles kirjutama. Peika haavub, aga samas ei suuda vastu panna ja haarab märkmiku järele.

Ma alles nüüd nägin “Fleabagi”, nii tohutult meeldis. Viimase hetkeni arvasin, et mitu hooaaega on veel tulemas ja kvaliteet vaikselt kukub ja ma saan vähe-haaval huvi kaotades end järk-järgult võõrutada. Aga ei.

Traagiline ja naljakas ja nüansse täis lugu – võiks olla kirjandusteos.

Luukas tuli trepist alla väikese pildiga, mis ta kenasti siksak-kääridega välja oli lõiganud. Vihapunase kriidiga kritseldatud kaootiline teos.