draama

Hea on see, et Marie täna haruldasel kombel magas terve öö järjest ja ärkas oma voodis. Tavaliselt ta kolib meie voodisse ja sellega ajab mu vähemalt korra üles (ja teise korra ärkan, kui Luukas kaissu kolib.)

Tüüpiliselt tuleb Marie kell kolm öösel me voodisse ja ütleb: emme, tahan banaani. Siis ma annan talle baaani – õudne. Ja nii vale.

Aga teised variandid on, et ma vihastan ja annan talle banaani. Või ma vihastan ja vaidlen ja keelan ja kurjustan – ja annan talle banaani.

Oma umbes aastase ööbanaani (appi see kõlab ropult) praktika jooksul pole mul kordagi õnnestunud olukorda lahendada teisiti kui banaaniga.

Hommikul mina pidin kooli jaapani tundi tegema minema ja selleks, et Shol laste aeda viimine sujuvamalt läheks, varusin mõlemale pisikese maiustuse autosse.

Hommikune olukord läks aga järjest närvilisemaks ja ma pidin rongile jõudma ja mõtlesin, et lahendan asja nii, et viskan neile kommid juba kätte, siis on nad elevil ja valmis kähku autosse maiustama liikuma.

Ma nagu eilane kommipoes oma liberaali automatismiga, et erinevus rikastab. Üks kommipakk oli pruuni värvi, teine punane.

Ma ju tean, et see on VALE.

Kahele lapsele tuleb valida alati kaks täpselt ühesugust asja. Sama, aga erinevat värvi? Ei-ei-ei. Täpselt samasugust.

Luukas ütles Mariele: sul on pruun komm, aga mul on punane!

Marie ütles: ma tahan ka punast!

Asi eskaleerus sekundite jooksul kahe lapse röökiva nutuni ja – minu puhul – lihtsalt röökimiseni.

Ma arvan, et natuke ropendasin ka. Mul kohe rong läheb ja teie vaidlete ***** kommipaki värvi üle, võis kõlada mu röögatus. Ma pole kindel, sest sel hetkel toimus mul aju blackout.

Asi jõudis umbes 20% rahuneda, kui ma ütlesin, et ma nüüd lähen rongile, tsau, ja siis nad jälle röökisid täiest kõrist nutta.

Ma panin välisukse enda järel kinni ja oleks nad sinna Shoga jätnud, aga trepikojas avastasin, et telefon ununes ja nii pidin taas tuppa astuma.

Andsin alla, aga muidugi hästi vihaselt (puhkides torisedes ja õiendades) surusin lastele õueriided selga ja ütlesin, et nüüd viite mu kõigepealt autoga rongijaama.

Ma tean, mis tegelikult oleks aidanud. Mõte, mida mõtlesin alles pärast, aga oleks võinud mõelda olukorras olles: selliseid hetki on olnud ja tuleb veel ja veel… ja veel…

Aga päev läheb ikka edasi.

Nii et tšill. Ära sõima oma lapsi. Tšill.

Midagi samalaadset – heureka moment, ütleme – oli paar päeva tagasi, kui ma hoidsin peast kinni, et kuidas mu tööelu nii perses on.

Ütlesin Shole uitmõtte: kuule, kas äkki see ongi see, mida inimesed silmas peavad, kui nad ütlevad, et neil on stessirohke töö?

Sho hakkas naerma ja see tegi mu valvsaks, sest ta naerab mu jutu peale harva. See naer kõlas nagu väga leebe no shit Sherlock.

Muusika: “At the Bay” – Silhouettes. I cannot believe the fucking day I had today on mu südamefraas praegu.