tänane õppetükk

Kodus oli jälle mingi jama ja ma mõtlesin, et nonii, nüüd ma ei jõuagi joogasse, aga siis jama lahenes ja vaatasin liiklusäpist, et napilt jõuan.

Hüppasin autosse, kimasin jooga suunas. Kuna iga minut oli arvel, siis tundus hea mõte, et äpp mulle seekord täpset ütleb, kuidas minna ja kaua kulub.

Kui äpp mu parklasse juhatas – mulle harjumatust sissepääsust – siis viimasel hetkel nägin, et see pole ju see parkla.

Vist üldse pole avalik parkla. Vist.

Vist – aga tõkkepuu tõusis, sest üks auto just tuli välja.
Ma spontaanselt sõitsin sisse. Ise mõtlesin, et nüüd on küll jama.

Mul oli joogani aega täpselt üks minut ja uks läheb lukku, hilinejaid sisse ei lasta.

Mõtlesin, kas lahendan parkimisjama ja sõidan koju tagasi, ikka sama pinges ja tusane nagu enne. Või lähen joogasse ja vaatan pärast paindliku ja mahedana, mis parkimisega saama hakkab.

75 minutit joogat, kui kuklas närib valesti pargitud auto. See on tänane õppetükk.

Kuidas on olla siin ja praegu, kui võib-olla ootab mind pärast trahv ja/või lõksu jäänud auto – ja häbi. Igaks juhuks alati häbi.

See oli selline täiskasvanuelu harjutus: kuskil tiksub pomm, aga praegu pole parata, nii et naudi.

Ja see oli selline harjutus ka, et äkki ei pea olema alati tubli tüdruk.

Universum ei jäta muid tegevusi pooleli, et koodunda sinu viga karistama.

Selliseid asju tuleb ju elus varem või hiljem ette, et vaja meelt treenida, mõtlesin. Kui ma nii loll poleks, tuleks pigem hiljem kui varem, aga noh, täna nii.

Suht okei oli – ainult mingi veerand jooga-ajast mõtlesin autole ja mitte väga kramplikult.

Kui parklasse tagasi jõudsin, siis polnud trahvi veel tehtud. Küsisin ühe maja valvest, kuidas ma välja saan. Proua kinnitas, et tõkkepuu avaneb automaatselt.

Reeglite rikkumise tasuks sain südalinnas tasuta parkida. Metsik-metsik lääs.

Muusika: Colter Wall “Sleeping on the Blacktop”.