tegemise rõõm

Me kodune elu on vahepeal nii paganama idülliline.

Näiteks täna Sho tegi sushit ja me mugisime kõik järjest ära ja siis ma tegin teed ja lapsed läksid sujuvalt diivanile Sho kaissu raamatut lugema. Siis nad mängisid Shoga peitust. Siis nad mürasid Shoga voodi peal.

Tee oli suht ainus asi, millega täna hakkama sain. Vee pani keema ka Sho. Ma olen lihtsalt mingi nina-telefonis kohatäide.

Muusika: Kai Straw “Brighter Me”.

Aga ma liialdan! Tegelikult tegin üht koma teist, aga tunne on, nagu oleks ainult teed teinud.

Jaapani tundi võtsin viimati kaasa külalisõpetaja, jaapanlanna, kes õpetas lastele manga joonistamist.

Kuusteist õpilast oli ja kõigil tuli välja.

Aga mulle jäi kõige rohkem meelde see, kuidas külaline ütles: võib-olla oskate hästi joonistada, aga mitte lugu jutustada. Võib-olla ei oska joonistada, aga olete head jutustajad.

Te võite teha originaalloomingut, aga te võite lihtsalt väljendada oma armastust mingite juba olemas olevate tegelaste või lugude suhtes, joonistades hoopis neid.

“Ma oskan lugu mõelda, aga joonistada ei oska,” oleks mu jaoks raudne põhjus mitte kunagi elus mangat luua, jutu lõpp.

Aga ta ütles: ükskõik, mis – nautige ja andke endast parim. Jagage oma töid teistega, kellel sama huvi. Osalege üritustel, olge osa kogukonnast. Peaasi, et naudite. See annab teie elule nii palju juurde.

Pärast sõime külalisega koolilõunat. Ta ütles, et ta muidu toidust pilti ei tee, aga sellest küll teeb.

Ütles, et ta lapsena unistas professionaalseks mangaartistiks saamistest, aga üks hetk sai aru, et ta ei pea olema proff selleks, et tegeleda asjaga, mida armastab. Seda mõistes ta hakkas lihtsalt nautima.

Selline on mentaliteet, mida mina olen pidanud endale teadlikult sisse harjutama, sest ma tundsin alati teisiti. Kas proff või mitte midagi. Kas hästi või mitte kuidagi.

Hommikul sõber helistas ja rääkis mõtetest, mis tal eilse blogipostitusega seoses tekkisid. Üks oli see viimane küsimus, muusikaga seoses. See millestki ilma jäämise tunne.

Ma tean tegelikult, millest. Sest mäletan aega, kui veel viiulit mängisin ja siis vahel kellegagi koos musitseerisime. See tekitas tunde.

Lugu ei pidanud üldse keeruline olema või väga hästi välja kukkuma. Piisas lihtsalt sellest tundest, mis tekib koos luues.

Muusika kuulamise joove on üks asi, aga musitseerimine on sedasorti droog, millest enam tagasi ei tule.

Aga kui ma musitseerimiseni ka üks hetk jõuan, siis ainult selle tundega nagu mangaõpetaja joonistab.

Kirjutamisega seoses olen selle tunde kätte saanud. Selle isepäisuse, et tahan ja kirjutan ja jagan. Ei kõhkle.

Dostojevski kirjutas “Idioodi”, Maarja kirjutab maarjablogi. Kriitiku õudusunenägu, aga me mõlemad kirjutame lauseid, nii et jah.

Ainult vahel hakkan mõtlema lugejate peale, aga siis kohe jookseb juhe kokku. Närib, et kuidas ma ei oska aimata, mitu inimest siis ikkagi loevad ja kes need inimesed on. Kujutan ette, kas lugejad mahuvad bussi või rongi ära või kui suurde saali.

Just sattusin wordpressi statistikat otsides kohta, kuhu varem sattunud ei ole. Seni nägin ainult “traffic” lehte, aga nüüd viskas ette “insights”, mis ütleb, et sel aastal olen kirjutanud 46 tuhat sõna.

Aga ka et postitusi on kümne aasta jooksul twitteris jagatud 850 korda. Ma lihtsalt ei usu.

Ma arvan, et midagi on kuidagi valesti mõõdetud või mingi bot avaldab automaatselt wordpressi uusi postitusi. Ainult 5% eestlastest kasutavad twitterit, lugesin kuskilt hiljuti.

Ühesõnaga, muusikaga võiks samamoodi lihtsalt (taas)leida tegemise rõõmu. Kes teab, äkki millalgi.