hoiame kokku

Täitsa hakkab looma see pereelu. Õhtusöögilauas räägime lastega juttu ja teeme nalja selle asemel, et ahastusest juukseid peast kitkuda nagu veel hiljuti. Täna mängisime lausa lauamängu.

Kõige hullem aeg on vist tõepoolest möödas. Paar päeva tagasi märkasin end mõtlemas, et kolmas laps ei oleks Harmagedon.

Tähendab, oleks. Ma paneks selle talle nimeks. Kõlab nagu Hermione kaksikõde.

Ma üldse ei teadnud, et sõna eesti keeles nii kirjutatakse, aga guugeldasin ja nõnda on.

Mitte et ma kolmandat plaaniks. Lihtsalt ütlen, et enam ei tajuks seda sõna tõsises mõttes maailmalõpuna.

Rääkisin seda sõbrale, kellel on kolm väikest last ja ta hakkas pead raputama juba enne kui lause lõpetasin: ära tee seda endale. Ära tee.

Ma ei kavatsegi.

Mu mantra neil hetkil, kui hormoonid pähe peaks lööma, on: see aeg on ilus küll, aga lase uutel aegadel tulla.

Kuna Marie nii tahtis Luukaga koos lasteaeda minna (täna ka vähemalt kuus korda toolil püsti: “Sest ma olen liiga suur.”), siis uurisin, kas ta ehk võib plaanitust varem liituda ja täna sain positiivse vastuse.

See tähendab, et meie logistika muutub varsti kõvasti mõistlikumaks.

Mitte, et ma ei armastaks neid autosõite, kus tibud tagaistmel valdavalt vagusi püsivad ja ma kuulen oma muusikat ja mõtteid.

Aga edaspidi võib kaaluda isegi rongisõitu auto asemel.

Mariele ei meeldi autoga sõita. Ta ütleb, et ta tahab bussi või rongiga. Viimasel ajal, kui autoga hoidu järele lähen, on ta lausa pettunud.

Pühapäeval tegimegi kompromissi ja läksime kaubanduskeskusesse niiviisi, et Marie ja Sho bussiga ja mina Luukaga autoga. Kõik jäid rahule.

Lisaks võiks silmitsi seista faktiga vilksamisi piiluda fakti suunas, et maksame lastehoidudele ulmelisi summasid. Linn natuke toetab, aga ikkagi.

Kui varem hädaldasin jätsin hädaldamata, et maksame palju, kuigi lapsed isegi ei käi kohal, siis nüüd, kus nad kohal käima hakkasid ja summadele lisandusid igasugu päeva- ja toidurahad, siis… Vot nüüd maksame tõsiselt palju.

Lasteaed on lastehoiust natuke odavam ka. Annab kokku hoida.

Viimati paar päeva pärast palgapäeva helistasin raamatupidajale, et mingi jama on – palk ei ole üle tulnud. Ta ütles, et pani teele küll.

Ma siis läksin oma kontole kondama ja avastasin, et tõepoolest – palk tuli ja kohe ka läks. Laen kena intressi ja euriboriga, lasteaiad ja kommunaalid ja…

Ma olen samm-haaval me toa temperatuuri langetanud. Veider, et üks kraad erinevust annab nii kõvasti tunda. 24 kraadi on lühikesed varrukad, 23 kraadi pikad, 22 kraadi on pusa.

Aga nii muuseas ühest artiklist lugesin, et hoonete energia-tähte võidakse hiljem ümber kalkuleerida ja see võib A’lt B’le kukkuda ka näiteks siis, kui tubades temperatuur üle 21 kraadi.

Nüüd katsume 21ga harjuda.

Mulle lihtsalt tundus, et pärast aastakümneid ahjukütet ja jaapani papist seinu vajan natuke poputamis. Seda tunnet hommikul, et teki alt välja tulemiseks ei pea tahtejõudu koguma.

21 kraadiga on kindlasti uni parem ja energiakriis laheneb ka ma teen oma osa mis teie teete ah.

Kell saab kohe 11, aga Marie lõikab vaikselt mu selja taga kääridega paberit. Ta magas lõunal liiga kaua. Küllap seepärast, et öösel toimusid mingid draamad.

Marie ärkas ja tahtis banaani süüa, muidugi. Sho oli juhuslikult üleval, sest ta silitas Mikit, kes teda iga öö nelja paiku üles äratab, et pai saada. Paneb käpa vastu Sho põske ja siis reguleerib küüsi välja ärkamiseks piisaval määral. Siis Sho silitab teda ja Miki nurrub nii, et seinad värisevad

Sho oli ärkvel, ühesõnaga, nii et seekord sai tema kööki banaani järele minna.

Varsti Luukas ärkas ja ütles, et ta kaotas oma mardika ära. (Jaapani ninasarvikmardikas!) ja nuttis südantlõhestavalt, kuni ma selle mobiili-taskulambi abil nari kõrvalt põrandalt padja ja seina vahelt üles leidsin.

Siis ta sai putuka kaissu ja rahulikult edasi magada.

Ma üks hetk kolisin Marie voodisse magama, sest ei mahtunud hästi laste ja Sho ja kassi vahele.

Laste, kes võivad jultunud enesekindlusega keset ööd minu patja endale nõuda. Siis ma möirgan ja ütlen: minuuu padiiiiii!