Hommikul läksin koosolekuks kontorisse, aga siis tuli välja, et kohtumine hoopis zoomis. Õnneks sõber, kes kontori lähedal elab, võttis ühendust ja mõtlesin – lahe.
Tegin siis kontoris zoomikoosolekut. Kui lõppes, siis helistasin sõbrale, kus oled. Ta polnud isegi oma kodus, vaid juhuslikult otse kontori kõrvale kohvikusse jõudmas.
Ma rääkisin talle oma tööelust ja ütlesin: tead, ma olen mõtlema hakanud, et mis üldse on ettevõte ja…
Ta hakkas naerma: aa, sa võtad kohe kõrgeima abstraktsiooni taseme.
Siis ta nimetas mind kompulsiivseks mõtestajaks.
Panin need sõnad endale isegi kirja, et hiljem tähtsalt viidata “mind on kirjeldatud kui….”
Mu vend ka hiljuti kirjutas, et nad olid mind kodus taga rääkinud ja leidnud, et – tsiteerin: Maarja teeb elust moosi ehk jämmib läbi elu.
Kompulsiivne mõtestaja on väga täpselt öeldud küll. Vastasin sõbrale, et ma olen lihtsalt nii intelligentne.Ma ei oskagi madalamalt kui kõrgeim abstraktsioon.
Aga telelikult – vahel imestan, kui palju peab teadma, et millestki üldse aru saada.
Täna kuulasin laulu, Mirah – “Jerusalem“.
Kui oled elanud ja õppinud, siis tead juba pealkirja lugedes aimata, et kontekst on religioon. Kuigi see on lihtsalt ühe linna nimi – justkui. Laulusõnu kuulates selgub, et aru saamiseks peaks üht-teist teadma nii juudi rahva ajaloost kui palestiinlaste olukorrast praegu.
Nii palju tähendust ja tausta on vaja, et lihtsalt üht laulu mõista.
Ma ei tea, mis mul viga on, aga mind nii rõõmustab, kui leian midagi tõeliselt räpast, aga poeetilist. Täna leidsin kogemata lausa kaks fraasi imetlemiseks.
Üks on “her pussy melting like a glacier“. Aga et seda rida mõista, tasub teada üht-teist kliimamuutusest.
Teine on “gonna spread you like butter”. Selle mõistmiseks on vaja teada vähemalt seda, kuidas võileiba valmistatakse.
Ma vahel vaatan oma lapsi ja mõtlen, et appi kui palju nad peavad veel teada saama, et laulusõnadestki aru saada.
Seletasin sõbrale igatahes, mis ma enne arvasin, et ettevõte on ja mis ma arvan nüüd.
Siis rääkisin, et mul oleks natuke raha, kui tal oleks head äriideed. (Mis ei vasta päris tõele, aga noh.) Ta ütles, et tal on väga palju väga häid ideid, aga ta iseloom ei luba neid teostada ja ta on viimaks mõistnud, et kõiki ideid ei peagi realiseerima. Ütles: nii et ma ei taha su raha! Mul oli ta üle hea meel.
Siis ma rääkisin, kui võimas on ahvi mälu.
Minu loodusvaatlused toimuvad instagramis. Seal oli üks ahv, kes suutis mängleva kergusega kõik numbid õiges järjekorras vajutada isegi siis, kui ta nägi numbreid vaid sekundi ja edasi olid valged ruudud.
Mul kummitab mõte mida keegi mingis podcastis ütles – et loomad on alati olnud targad ja võimekad, aga nüüd me viimaks suudame igasugu olukordi salvestada ja teistele näidata ja imestame, kui nutikad nad on. Ise oleme lollid, et varem aru ei saanud.
Huvitav, miks simpansil on vaja nii võimsat mälu, rääkisime sõbraga. Võib-olla seepärast, et meil on abivahendid nagu kirjasüsteem ja pliiats. Saame oma võimeid outsource’ida. Aga loomadel – mis on, see on.
Nii peab elevant meelde jätma oma 200 sugulast, et kes kelle tädipoeg jne, ütles sõber.
Aga et inimestel on kõige suurem füüsilise liikumise variatiivsuse võimekus maailmas. (Ma ei tea, kas see lause tuli välja.)
Ma järeldan sellest, et kui tahame, me saame nagu valida, mis looma moodi me kõige rohkem olla tahame. Kas tahame joosta kiirelt nagu… kiire loom. Või ronida osavalt nagu… osavloom. Või ujuda nagu veeloom.
Mhm, laiskloom.
Aga igal juhul – äkki pole loomadede ja inimeste vahel nii suurt lõhet kui arrogantselt eeldasin. Ma mõtlen, et olen õudselt võimekas, ütlesin sõbrale, aga võtame näiteks tihase.
Pisike sulepall, tal pole isegi käsi. Aga peab vastu õues iga ilma ja aastaajaga, päeval ja öösel.
See ei toimu kuidagi kogemata ja koba peale (nagu minu ettevõtmised), vaid tihane peab olema ikka väga võimas ja võimekas tüüp.
Igatahes hea toitev rõõmustav kohtumine oli kahe töökoosoleku vahepeale.
Õhtul Sho ütles, et vaat see hiigelsuur riidekuhi, mis meil toas oli ja mida ma ära ei koristaud ja mis lisaks diivanile juba kattis põrandat – koristasin selle ära nii, et panin kõik riided sahtlitesse, aga täiesti suvaliselt.
Ma tutvustasin talle seepeale, mida tähendab eesti keeles väljend “karuteene.” Kuma no saabisu, tõlkisin, paremini hoo pealt ei osanud.
maarjablogi.com 
see poeetiliste väljendite teema tuletas meelde, kuidas Kristallkuul ükskord kirjeldas saadet noortest narkomaanidest, kellel olid eri narkootikumide kohta eri poeetilised sünonüümid (teise nimega slängisõnad) ja minu süda paisus rahvuslikust uhkusest, et eesti keel on ikka elus mis elus – isegi raskustes inimene loob eestikeelset slängi, mitte ei laena mujalt!
LikeLike
Novot ja see näitab ka, kuidas kirg toidab loomingulisust.
Ja toob välja jälle ühe argumendi maslow püramiidi vastu a’la külmetav poeet.
LikeLike
Riidekuhja suvalistesse sahtlitesse peanemise peale ei oleks mina küll hakanud selgitama, mis on karuteene… See “selgitus” oleks märksa värvikam 😛
Aga kompulsiivne mõtestaja on hea, selle fraasi peaks katsuma käiku võtta,
LikeLike
Ütleme nii, et ma ei pea pikka viha, aga see riideasi jääb teda kummitama kauaks, sest iga kord, kui mul vaja midagi selga panna, palun tal selle üles otsida.
LikeLiked by 1 person
Lugesin eile õhtul luulekogu ja mõtlesin sama asja, et nii palju peab teadma, et üldse aru saada, millest luuletaja kõneleb, ja kui igav ning mõttetu on see luule, kui ei ole neid eelteadmisi.
LikeLike
Jaa! Ja seepärast ma katsusingi oma koolilastele haiku ja üldse klassikalise jaapani luule tausta avada. Sest kui tausta tead, siis võib asi üliigavast meeletult põnevaks muutuda.
LikeLiked by 1 person
Hissand, kas kellegi arvates on haikud igavad vä??? Halba nelikvärssi toodetakse tonnide kaupa, aga minivormi enamus grafomaanidest, ka siinkirjutaja, kardab. Haiku on luulekunsti magustoit.
LikeLike
Ma olen nõus! Samas kui läbi teiste prillide vaadata, siis haikust võib jääda mulje kui liiga lühikesest loodusluulest. Et miks üldse hakata. Jälle need kirsiõied, saa juba üle. (Seitse silpi, viis silpii! hakkab kujunema jälle.)
LikeLike
Alustades autori enda tundmisest. Kui ma mõne tundmatu kirjaniku tekste loen, ja odavatel luulekogudel tigtipeale autorit tutvustav tekst puudub või on minimaalne, on loetavas justkui 1 kiht vahelt puudu – tema TEAB JA TUNNEB, millest kirjutab, aga mina, lugeja, mitte. Md, kehtib mõnevõrra ka muusika kohta.
LikeLiked by 1 person
Jaa, see tunne vahel on. Ja ühe autori mitmendat teksti on seetõttu lihtsam lugeda, et kasvõi tema esimese teksti kaudu lood mingi suhte või usalduse, mis automaatselt uude teksti kandub.
LikeLike
Pealeselle, ma usun, et yhel ja samal sõnal on isegi sama emakeelt rääkivatel inimestel elukogemuse tõttu veidi erinev sisu. Seega muster, mida inimene sõnadega loob (kas kirjutades või siis teise teksti manustades), võib erinevate eelteadmiste juures olla kyllaltki erinev. Mida sygavam, mitmekihilisem ja sõnad kokku pannud inimest ennast sisaldavam, seda parem. Sisutu tekst on kahvatu, kylm ja eemalepeletav.
LikeLike
Nõus. See, et sõnad tähendavad erinevaid asju erinevatele inimestele, tuli isegi ahhaa-elamuse tunnis selgelt välja.
Ma arvasin, et ehhee-elamus on selgelt positiivse värvinguga, samas kui kolmed õpilased neljast kirjeldasid seda negatiivsena.
LikeLike
Oi kui kirglikult ma olen luule lugemist vihanud. Nii igav ja mõttetu. Laias laastus arvan endiselt sama, aga nüüd äkki valgus hakkab tunneli lõpus paistma, sest ülikoolis peame Tekstianalüüsi aines ka luuleanalüüsiga katsetama. Praegused algsed kogemused on paljutõotavad!
LikeLike
Luulega keeruline jah.
Esiteks raske vahet teha, mis on päriselt luule ja mis on lihtsalt mitmele reale paigutatud mitte-eriti-hea mõte.
Luulega saan ma kontakti muusika kaudu, sest meloodia emotsioon tuleb kõigepealt ja haarab sõnadesse ka kaasa.
Aga siis on mõni luuletaja, keda ma olen elu jooksul nagu usaldama hakanud.
LikeLike
miskipärast meenus kuskilt Lotmani raamatust loetu, et nad analüüsisid luulet kuidagi kvantitatiivselt tähendustiheduse järgi. Ja mis selgus: kui üliõpilastele anti eri luuletusi lugeda ja subjektiivselt hinnata, siis neile meeldisid rohkem just need, mis olid väljaarvutatult tähendustihedamad.
LikeLike
Huvitav! Samas hästi loogiline. Ja haiku või üldse klassikaline jaapani luule on äärmiselt tähendustihe.
LikeLike
Ma mõtlen, et tihane vist ei mõtle ettevõttele. peput ta ka pühkima ei pea. rääkimata söögitegemisest.
LikeLike
Sööki tegema ei pea, aga kuskilt hankima peab ja see ei tundu lihtne. Ma jääks õues ikka täiega hätta.
LikeLike
Kui huvitavalt erinev on inimeste maailmataju. Minuarust ei pea, isegi ei saa teada piisavalt, et mõista kellegi teise (misiganes vormis) loomingut. Isegi enda loomingu sügavam mõte võib jõuda aasta(kümneid) hiljem kohale 😀
Seepärast loen luulet üliharva. Ilmar Trulli küll alati. Aitab elust üle saada ja ei kohusta süvenema. Haikudest tahan rohkem teada. Soovitusi?
LikeLike
Trull on hea jaa!
No radikaal ütleks, et lugeja ja autori vahel polegi mingit ühist mõistmist ja tekst kõneleb ühega üht, teisega teist.
Haikudest on “Mäetipp järve põhjas”, Rein Raua tõlge. Sissejuhatus ka hea.
LikeLike
ja kunagine defka kultusraamat “Süda on ainuke lill”.
LikeLiked by 1 person
Oli kultusraamat? Ma ei teadnudki.
LikeLike