Täna sai keskkooliõpilastega esimene jaapani keele ja kultuuri kursus läbi.
Muidugi konsulteerisin jälle emaga, et kuidas saada õpilastelt kõige viljakamat tagasisidet ja kursuseanalüüsi.
Ema ütles: sa seda ahhaa-elamuse küsimust tead?
Ma: ei tea.
Ema: küsid, mis oli selle kursuse ahhaa-elamus. Siis küsid, mis oli ehhee-elamus. Ihhii-elamus. Ohoo-. uhhuu-elamus.
See on nii hea, et peab tegema, ütlesin. Ema ütles, et ta ise on ainult u-täheni teinud, aga survestas mind kõik täpitähed ka mängu võtma.
Nii et jagasin õpilased gruppidesse ja ütlesin, et meenutage elamusi – ka õhhõõ-, ähhää-, öhöö- ja ühhüü-elamusi.
Aga muidugi alguses rääkige grupis läbi, mida iga elamus üldse tähendab teie jaoks.
Üks õpilane küsis: õpetaja, kuidas te selliste asjade peale tulete üldse. Nagu… istute öösel üleval ja mõtlete, mis oleks, kui…
Siis nad grupis arutasid ja iga grupp rääkis oma meenutusi (ja selgitas definitsioone) ja see kõik oli väga huvitav, naljakas ja lahe.
Kõige paremini on toiminud natuke absurdsed ülesanded, paistab mulle.
Pärast sai igaüks anonüümse tagasisidelehe. Küsisin seal mingile asjadele hinnangut 10 palli süsteemis, aga ütlesin, et number seitse ei tohi panna.
Selle nipi sain Tim Ferrissilt, kes sai selle mingilt oma külaliselt.
Number 7 tähendab tavaliselt “tore” või “normaalne” või “keskmine” või midagi sama vähe informatiivset.
Näiteks oled kingapoes. Kui mugavad talvesaapad jalas tunduvad? Kui 8, võiks osta, kui 6, siis pigem otsiks edasi.
Number 7 ei aita siin kedagi.
Muidugi normaalselt ankeeti ei saanud teha, tuli ikka küsida, et mis loom või lind või film või laul sind kursuse jooksul iseloomustas.
Üks ütles, et ta on nagu vares, aga mitte Tallinna oma. Mul siiani kummitab, et mis Tallinna varestel viga on. Üks ütles, et vahepeal oli natue “Legally blond” tunne.
Klassikaline lisaküsimus, mida skaala puhul esitada – õpetas mulle ema – on, et mis on üks asi, mida oleks võinud teha, et hinnangut ühe palli võrra tõsta.
Enda töö kohta küsisin ka tagasisidet ja üks, kes pani 10 punkti, kirjutas, et palli võrra tõstmiseks peaks õpetaja tiivad kasvatama.
Üks ütles, et talle meeldis, kuidas õpetaja rääkis vahepeal mingil täiesti suvalisel teemal, aga lõpuks tuli ikka mingi seos.
Mmmmmmm ma ei räägi kunagi niisama suvalisel teemal! See tähelepanek igatahes väga rõõmustas.
Ühesõnaga, mul oli palju toredat lugemist. Mitu korda turtsatasin naerda.
Kõik ei olnud suur kiidulaul mulle, eksole. (Kuigi suur osa siiski oli, olgem ausad.) Aga üldjuhul jäädi rahule ja sain mitu mõtet mõtlemiseks.
Bussis tagasiteel avastasin end jälle omaette naeratamas. See on iga kord tunnist tulles nii. Isegi, kui pole mingi eriti lahe tund olnud, siis – ma ei tea, miks – rõõmutunne jääb sisse.
Nii tore on blogi ka naeratades lugeda.
Ja see tagasisidetund kõlab väga kihvtilt.
Itsitasin mõttes, et kui vahel mingeid küsitlusi viitsin täita, siis tavaliselt kipun olema see “7-inimene” .
LikeLike
7 on viisakas ja poliitkorrektne number 😀
LikeLike
Ahaa, ihii ja ehee on minu tavapärased reaktsioonid Sinu blogi lugedes. Tagasiside metoodika ja number 7 tôid kaasa ohoo. Naeratus on aga permanentne. 🤜🤛
LikeLiked by 1 person
See postitus pani tõesti naeratama. Aga laste (ja noortega) koos viibimine mingis mõtestatd kontekstis annab nii teistmoodi energiat, minu meelest. Kui ma pandeemia ajal Euroopa koolis korrapidajamutiks käisin (peenema nimega õueõpetaja), siis iga kord töölt tulles naeratasin omaette. Kogu aeg oli tuju hea (enne ma muidu arvasin, et lapsed vahemikus 1 kuni 11 mulle ei meeldi).
LikeLike
Huvitav fenomen tõesti. Ja lahe poisitiivne üllatus 😀
LikeLike
Deem, täiega tahaks nüüd mingi sellise asja korraldada, kus saaks osalenutelt ühüü-elamust küsida 😀
LikeLike
😀 mõistan täiesti. Ma ka mingi nädala järjest kibelesin elamusi küsima ega suutnud ära oodata, millal tund tuleb.
LikeLike