Hommikul lapsed ja Sho robotifestivalile ja ma kõrvalkaubamajja kingitusi ostma. L ja S jäid festivalile, aga ma võtsin Marie kaasa ja viisin onule sünnipäevakingi, võtsin ema peale ja siis venna juurde soolaleivale, siis toimetasin oma ema ja Marie koju ja õhtul sõbra sünnipäevale.
Marie oli autos magama jäänud ja emaga sõitsime, kui hakkas mängima jälle “Jerusalem“, mida paar postitust tagasi mainisin.
Küsisin emalt: kas rahvas saab õppida. Ema hoobilt vastas: ei – ainult indiviid saab õppida.
Ma sama meelt ja selles kontekstis kõlab laulu mõte, et kuidas juudi rahvas oma ajaloost küll õppinud ei ole ja ise represseerija rolli võtab…. ebaloogiliselt.
Eile surfasin Naval Ravikanti instagrami kontol ja seal ta ühes klipis ütleb, et otsib ajaloost näidet, kus inimrühm on liikunud ühes suunas, aga mõistnud, et see on vale suund ja siis üheskoos kurssi muutnud.
Sest üldtõde on, et rühmad elavad pigem valemüütide najal kui oma viga tunnistavad, ütleb ta. Ja kui rühm kurssi muutma hakkab, siis see kas puruneb täiesti või jaguneb, killustub.
Ma panin oma peas selle jutu muidugi laulusõnadega samasse sahtlisse.
Ükski rahvas ei suuda oma ajaloost õppida. Kuigi alati kästakse ja osutatakse.
Selles mõttes pole mingit rahvast – ainult inimesed.
Kõige hullem, kui üks “rahvas” hakkab teisele “rahvale” mõne ebõigluse eest kätte maksma. Kui korrakski päriselt mõelda, on asi absurdne.
Lähen nüüd ära magama.
Automuusika: Hazlett – “Please Don’t Be” …. in love with someone else.
maarjablogi.com 
Õppida mitte, aga kogukonnana saavad indiviidid kokkuleppeid sõlmida. Ärme unusta, et karistusehirm on (tavaliselt) inimese suurim motivaator, selle abil saab suuri inimhulki oma käitumist muutma panna. Järgnevad omakasu ja kättemaksuiha. Mitu korda ajalugu, sh erinevaid valdkonnaajalugusid õppinuna ma jätaksin positiivsed motivaatorid paraku täiesti kõrvale, sest nende najal suudavad inimesed heal juhul lähedasi puudutavaid otsuseid teha, aga “suurte” kategooriate puhul kaob see kohe – inimene ei soovi võõraste heaks pingutada ja kõik.
LikeLike
Jep ja ongi nii et kokkuleppeid saab teha aga neid hiljem täielikult ümber kirjutada on väga keeruline kogukonda lagundamata. Karistusmeetmed või autokraatia vms hoiavad gruppi muidugi mõnda aega koos. Aga kui enamvähem valikuvabadusega inimgrupi võtta, siis suurtes suunamuutustes kokku küllap ei jääda.
Väikeste kogukondadega muidugi lihtsam, suurtega raskem.
Aga ajaloos on vist üldse käputäis mingeid iga ühe vabal tahtel võimu ja vägivallata suuri gruppe? Kujutan ainult mingeid anarhiste või hipisid ette, kes proovivad.
LikeLike