joonistasin

Täna olen iga hetkega jäänud järjest haigemaks. Lapsed ka kodus, sest üks on natuke haige ja teine mitte päris terve.

Viimasel ajal näen, et mul on parem jätta kaks last koju kui ainult ühe, sest kahekesi nad leiavad endale muudkui tegevust ja mulle tundub, et niisama kisa ja kaklust on vähemaks jäänud ja koos möllamist on üha rohkem.

Võin juba julgelt ühineda nende lapsevanemate kooriga, kes ütlevad, et väikese vanusevahega laste saamine on hea asi.

Nende vanemate, kelle mälu on hakanud tuhmuma ja viimased paar aastat ei tundugi nii hull, kuigi logiraamatus on salvestatud nii tühjas vannis kägaras istumine kui keskpäeval avatud veinipudel.

Ma vist ei rõhutanud eelmises postituses piisvalt, milline meistriteos see kogu maailma kogu ajaloo video ikka on ja kuidas kõik seda peaks nägema.

Vaatasin seda veel täna paar korda. Tegin tööd. Rääkisin ühe sõbraga telefonis.

Ta mainis, et see ahhaa-elamuse harjutus on ikka geniaalne.

Me rääkisime poolteist tundi ja üks hetk avastasin end oma laua taga istumas ja paberile kritseldamas.

Võtsin spontaanselt lastetoast karbitäie kriite ja jätkasin joonistamist.

Hobuse värviline saba kujunes ja siis joonistasin hobuse tagumiku ka, pealtvaates – see tundus loogiline. Rohkem paberile ei mahtunud.

Mul oli plaanis joogasse minna, sest pole üldse saanud ja Sho pidi selleks tarbeks töölt aegsasti koju tulema, sest tal olid süümekad, et tal eile üritus läks pikale ja nii ma ei saanud joogasse ja ma ütlesin, et ma lähen nüüd järjest paksemaks ja tusasemaks, mitte miski mind ei pidurda ja sa tead, kelle süü see on.

Aga ta koju jõudmise ajaks olin ma piisavalt haige, et jooga polnud enam programmis. Siiski oli tunne, et ma võin teisele korrusele omaette ära kaduda.

Kriidid olid mul veel kirjutuslaua peal ja siis mul tuli järsku tahtmine edasi joonistada. Otsisin raamaturiiulist täiskasvanute loova värvimise raamatu, mis oma viis aastat seisab seal täitsa värvimata. Järgmise tunni vähemalt tegelesin raamatu kuulamise ja ühe pildi värvimisega, ise ka ei usu.

Oeh ma olen kirjutamise vahepeal oma 12 korda aevastanud.

Õhtul helistasime teise sõbraga ja ka tema ütles, et see ahhaa-elamuse harjutus on ikka täiuslik. Aga ta ei piirdunud sellega.

Ta ütles: su postitused on head küll, aga kui sinu ema midagi ütleb, siis on alati palju paremad.

Ma inisesin ta sõnastuse kallal, mispeale tuli tal oma komplimenti lihvida.

Ta ütles: need laulukesed, mida sa paned – nendele ma ei kliki kunagi. Aga su ema sõnad – need on kuld.

Nüüd vastu õhtut leidsin laulu, millele järgnevad päevad küllap kuluvad. Cosmo Sheldrake & Deep Throat Choir – “In Berlin”.

9 thoughts on “joonistasin

  1. Mina ei kliki ka muidu kellegi laulusoovituste peal, aga elu on näidanud, et meil on muusika osas sinuga väga sarnane maitse, nii et alati klikin. Ühtlasi võiks vabalt välja anda “Maarja tsitaadid” raamatu (võib-olla oled selle ande emalt pärinud?), sest igas postituses on mõni selline, mille ma hea meelega välja kirjutaks. Katerina juba kirjutaski! Mulle jäid tookord kusjuures needsamad silma. Seekord lugesin sellest, kuidas juba tundub hea mõte kaks last väikeste vahedega järjest saada ja ainuüksi lugemise peale hakkas igalt poolt suruma ja kiskuma (sest noh, ma jätsin küll neli aastat vaheks neile, aga olen viimased kolm päeva mõlemaga üksi kodus olnud ja mõlemad on haiged, jee), aga ÕNNEKS sa ikka jõudsid sinna ka, et on keset päeva vannis kägaras istutud ja päeval veini joodud – ja kohe oli rohkelt äratundmisrõõmu 😀

    Neli aastat vanusevahet on nii palju päästnud, et ma päris lõunast pole veel veiniga alustanud, aga kella viie paiku õhtul olen rummkoolat küll joonud paar korda (samas see ei ole väga kreisi arvestades, et ma kell üheksa juba magama pean minema, et järgmisel varahommikul suuta jälle mõistust säilitada).

    Like

    1. Nii tore, et keegigi muusikamaitset jagab 😀

      Laste haiguseaeg on kõige õudsem tõesti. Kurnatustase mitmekordistub, aga samal ajal tuleb olla ekstra empaatiline ja hoolitsev ja võtta vastu ainult õigeid otsuseid.

      Like

  2. Mulle paistab proua ema samuti täiesti geniaalne inimene olevat ja mulle nii meeldib, kui ta külalisesinejana siin blogis üles astub. Tundub, et teil on imeline ja kadestusväärne ema-tütre suhe – selles on midagi püha, kui tütar veel täiskasvanuna ema nõuandeid tahab ja lahkelt vastu võtab. Tahaks ise selline tütar olla. Või selline ema…
    Muusika osas on kehvasti – kuulan teda harva ja vähe, sest ei kannata kõrvaklappe (maailmast äralõikamise tunne), aga ümberringi on alati liiga palju melu või tõsine tööõhkkond või, enamasti selle blogi lugemise aegu, magamise vaikus. Üksikud sulnid korrad, kui olen saanud su muusikalinke klikkida, olen aga leidnud eest nii ilusat, huvitavat ja inspireerivat kraami, et järgmine kord pikemal autosõidul tuleb kogu playlist sama esitaja või vähemalt sama stiiliga – aitäh!

    Like

  3. Su emal on geniaalsed ideed 🙂 (vähemalt need, mis siia blogisse on jõudnud)

    Mina olen jälle see, kes kõik Sinu lingid alati läbi klikib (ajaloovideod vaatasin ka ära). Teen seda hoopis selle pärast, et Sinu maitse on minu omast nii kardinaalselt erinev, et ma muidu kunagi ei teaks selliste muusikapalade/videote/jne olemasolust. See on lahe, et inimestel on erinev maitse. Ma ei ole veel ühtegi laulu leidnud, mis minu playlisti jääks (ja ajaloovideod ka ei sobinud oma stiililt mulle), aga huvitav on ikkagi!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s