Pärast laste magama panemist tuli teha sünnipäevatort ja pakkida kingitused ja panna üldse kõik homseks valmis, sest me poeg saab viis ja tähistame alustuseks varahommikul, sest ma pean rongile jooksma.
Aga Sho vaatas jalgpalli ja teisest poolajast läks nii põnevaks, et ma istusin ka tema kõrvale.
Jaapanlaste kübaratrikk paistab olevat endast tugevama vastasega mängides alguse kaotusseisudest võtjana välja tulemine.
Okei, nad on seda paar korda teinud. Aga nüüd kõik tunnevad neid selle järgi. Ja puhtust armastavate fànnide.
Mul on jalgpalliga soe suhe – kui mingid põnevamad mängud, poolfinaalid-finaalid, siis vaatan kohe korralikult.
Aga täna mõtlesin esimest korda, et miks mind jalgpall üldse huvitab. Mingil mängustrateegia tasandil ma jalgppalli küll käigupealt analüüsida ei oska.
Ikka ainult, et oi nüüd on ohtlikum ja nüüd vabam moment, nüüd kiirem ja vihasem mäng, nüüd rahulik venitamine. Ja kui keegi midagi tuusa teeb, rõõmustan. Ilusat väravat oskan mitte-ilusast eristada.
Ei oska paremat põhjust jalgpalli-huvile pakkuda kui et lähen emotsionaalselt hästi kergesti kaasa. Sama efekt nagu romantilist komöödiat vaadates. Pingelised hetked panevad tõmblema ja “ei-ei-ei!” pomisema, ülevad hetked panevad helgelt naeratama.
Miki jalgpalli nautimas.
maarjablogi.com 