naer

Luukas võib olla nii õudselt viisakas. Hommikul rõõmustas oma sünnipäeva ja tordi üle ja siis küsis hästi lahke ja huvitatud häälega: emme, miks te kingitusi ei pannud lauale.

Vastasin, et kui ta lasteaiast tagasi tuleb, siis on kingituste aeg, aga praegu on tordi aeg.

Ma tegin koogi valmistamisel nii piinliku vea, et ei saa seda siin isegi välja öelda. Nii et kook, olgugi et üle öö külmas seisnud, ei tahtnud mingit kuju võtta.

Maitse oli hea, sest koostisained maitsesid hästi. Kaunistasin ka kenasti. Aga plönn.

Siis läksin rongile.

Päeva suurim saavutus on see, et ajasin kõik õpilased naerma. Kujutate ette, kui raske on naerma ajada klassitäit 16-17aastaseid.

Mõned neist muigavad – muidugi. Mõned kontrollivad end rohkem ja kui muigavad, siis ainult ühe suunurgaga ja väga harva.

Seletasin hiljem Shole, et see on sama nagu mul istuks tunnis paarkümmend Shod. Ta… muigas… aga sai väga hästi aru mu saavutuse suurusest.

Esimest korda käis naerukahin, kui ma rääkisin piinlikkustundest. Nad eelmise kursuse tagasisides mainisid, kui “awkward” oli see vaikus esimestes tundides, kui õpetaja küsis, aga keegi ei vastanud. Või kui tuli end tutvustada.

Ma ütlesin neile, et esiteks, vahet pole, kui ma küsin ja keegi ei vasta. Aga teiseks, ärge võtke olukorda nii tõsiselt.

Mõnulege selles piinlikkuses. Või vaadake ennast distantsilt. Mõelge, see ei kesta igavesti – hiljemalt kahe minuti pärast õpetaja ei jõllita enam vaikivale klassile etteheitva pilguga otsa ja see kõik on möödas.

Ma arvan, et nad polnud varem kuulnud soovitust piinlikkuses mõnuleda ja see ajas neid naerma. Ja see oli kergenduse naer selgelt, sest piinlikkus oli päris mure.

Siis rääkisin natuke õppimisest ja mu strateegiast õpetajana. Et loomad mängivad, sest mäng ongi õppimise jaoks, mitte aja surnuks löömise.

Ja kuigi olukord, kus õpetaja peab loengut ja õpilased tähelepanelikult kuulavad, tundub kõrvalt vaadates õppimisena, siis aju õpib teisiti.

Siis ma spontaanselt rääkisin neile, miks rotid naeravad, kui neid kõditada. Sellest jutustas Daniel Sloss aasta tagasi, kui Eestis käis ja ma vaatama jõudsin.Ta ütles, et eesti teadlased on need rotikõditajad. (Pole guugeldanud, äkki valetab.)

Aga tema jutu järgi kõhtu paljastada on ju ohtlik ja päris rünnaku korral ootaks rotti surm. Müramine ja kõditamine on pealtnäha sama mis rünnak – aga pole päris.

Nagu oleks surmavõitlus, aga tegelikult on mäng – sellest vallandub naer.

Sloss sidus seda elegantselt oma hämarate naljadega. Et kui ta kõike seda mõtleks, mis ta ütleb, oleks surm. Aga kuna ta kohe kindlasti ei mõtle – naer.

Päris laginal naersid mu õpilased siis, kui me the trolley problem‘iga tegelesime. Ma võtsin Michael Sandeli teekonna, paksu mehe ja hiljem kiirabi ja organidoonori suuna ja kuigi algset probleemipüstitust olid mõned õpilased kuulnud, siis organidoonori momendil läks kõigi jaoks asi käest ära.

Sellel oli muidugi iva ka, alanud kursuse kontekstis. Aga isegi ilma ivata oli see naeru moment nii hea ja oluline mu meelest. Kinnitamaks, et meil on tunnis mängu, mitte rünnaku olukord.

Tagasi sõidan alati sama bussi ja bussijuhiga ja istun tavaliselt otse ta selja taga. Nii et kui poolel teel mingi punane tuluke vilkuma hakkas ja bussijuht hoogu maha võttis, et uurida, milles asi, helistasin juba ennetavalt Shole, et kuule kui ma teepeale jään, kas tuled järele.

Buss jõudis ikka kenasti Tallinna ja ma juba linnaliini peatusesse, kui Sho helistas, et kus oled ja kes lastele vastu läheb.

Pärast kodus ütles, et see oli üks neist olukordadest, kus naine helistab, et bussil midagi viga ja siis järgmise kõne saab mees ametnikult, kes teatab, et naine on surnud.

Ma ütlesin: kas sul tuli siis vahepeal meelde, kui väga sa mind ikkagi armastad.

Ta ütles: jaa, ma ju isegi helistasin sulle.

Oh neid jäiseid idamaa mehi.

Lapsed tulid koju. Ma olin tellinud poest uue tordi – sellise, millel oli kuju. Maitse oli küll halb, sest koostisosad halvad.

Luukas sai kaks kingitust. Ühe sellise, mida raatsis kohe õele mängimiseks anda. (Ma vana strateeg ja manipulaator.) Teise sellise, millega ise kogu ülejäänud õhtu mängis ja mis voodisse kaissu kaasa läks.