Vahel on raske öelda, aga täna hommikul küll mõtlesin, et see päev on juba korda läinud.
Need on need väikesed asjad, mida Sho teeb.
Ma koristasin lastetuba, kui Luukas tuli suure mängukaru järele. See on Sho karu ajast, kui ta oli väiksem kui Luukas.
Mulle ka tähtis karu, sest kui ma esimeselt Jaapani vahetusaastalt tagasi Eestisse tulin, siis Sho andis karu mulle kaasa ja järgmised kaks aastat, kui me kaugsuhet pidasime, magasin alati karuga. A-la-ti.
Isegi, kui läksin ülikoolilinnast kodulinna oma vana Saabiga, siis panin karu ilusti turvavööga kinni.
Ükskord tuli tolmuimejamüüja masinat demonstreerima. Ütles, et võib ükskõik, kust imeda metsikult tolmu välja. Ma andsin talle karu ja ta imes selle kõhust vähemalt 30 aasta jagu lestasid.
Ühesõnaga, selle karu võttis Luukas ja kadus mõneks ajaks ära.
Siis tuli jälle üles, karu kaenlas. Seletas, et nad sidusid ta kinni ja karu ei saa nüüd põgeneda.
Oli seotud, jah. Kingituste pakkimiseks ostetud punase paelaga.
Shibari tehnikas.
Läksin alla kööki, kus Sho saabuvate külaliste jaoks sushit valmistas. Vaatasin talle otsa pingutatud tõsisel pilgul. Sama tunne, kui pean lapsi noomima, aga sigadus on täiega muljetavaldav.
maarjablogi.com 