raha

Nonii…. raha!

Hommikul ärgates suht kohe lugesin rahaküsimust ja esimene reaktsioon oli, et ei taha. Mul – nagu paljudel – on raha pigem tabuteema. Ennem räägin avalikult seksist kui rahast.

Sest kokkuvõttes kardan ikka hukkamõistu. Mu valikute, võimaluste, elustiili, iseloomu, otsuste… Kohe kui raha teemaks, annab neid kõiki ja igaüht eraldi hukka mõista.

Aga väljakutse tuleb vastu võtta, mõtlesin ja suht pool päeva nuputasin muude tegevuste kõrvale, et kuidas mul rahaga on ja kuidas sellest rääkima peaks.

Kunagi sain aru – mitte küll oma nupukusest, vaid targemalt õppides – et rahaga samas valemis on alati ka aeg ja vabadus ja nii enda kui Sho rahaelu vaatan koguaeg läbi aja ja vabaduse prillide.

Ma pole kindel, millal vabadus ja aeg teemaks tulid, aga võib-olla näiteks seitse-kaheksa aastat tagasi, kui lugesin Tim Ferrissi “4-Hour Workweeki”. Ja küllap sealt lugesin esimest korda mõtet, et oma “unistuste elu” elamiseks ei pea olema miljonär.

Et kõik tahavad miljonäriks saada, et unistuste elu elada, aga kui nad siis oma unistusi kirjeldavad, siis selleks pole nii palju raha vaja ja võib-olla on hoopis vaja aega või vabadust või hoopis midagi muud.

Omal nahal: kunagi teatasin, et mina ei kavatse ise autot juhtida (ei taha-julge-oska), aga ma saan rikkaks ja siis palkan endale autojuhi.

Natuke hiljem sain aru, et seda autojuhi-teenust nimetatakse taksoks ja rahulikult võib viis päeva nädalas taksoga sõita, kulutades ikka vähem kui autoomanikuna.

Aga kõigepealt – kui küsida, kas olen rikas või vaene, siis kindlasti rikas: elan äsja ehitatud majas avaras korteris, mu lapsed käivad eralasteaedades (selle kohta oli ka hea küsimus, vastan ehk homme), maksan korralikult trenni eest, käisin veel hiljuti regulaarselt massaažis, mul on kallist kodutehnikat, iPhone ja toitu tellin Selverist kulleriga….

Esiteks, olgugi et kulleriteenus läheb ligi viis eurot maksma, siis tean, et ise poodi kohale minnes ostaks selle raha eest spontaanselt kas maiustusi või midagi muud, mida mul vaja ei ole. Nii et ainult mõistlik on kulutada 10 minutit šoppamisele ja lasta kulleril kaup koju tuua, isegi 5 euro eest.

Aga mul ei ole peaaegu üldse riideid. Shol ka. Nagu nartsud käime ringi. Ostan ehk kord aastas midagi natuke juurde. Õueriideid ja jalanõusid kannan aastaid samu, kuni lootusetu kulumiseni.

Ilu-kulu mul ka peaaegu üldse ei ole. Juuksur, mingid kreemid ja ripsmetušš teevad ehk 100 eurot aastas kokku.

Me lastel on võrdlemisi vähe mänguasju. Suuremat osa hoian kodus üldse selleks, et keegi ei arvaks ,et neil on halb lapsepõlv.

Mänguasju saavad nad meilt vist ainult sünnipäevaks ja jõuluks. Kui ei ole just midagi ekstra head nagu jalgratas, mille tahaks parimal ajal soetada, mitte tähtpäevani venitada. Raamatuid hangib Sho lastele väga palju ja need on ülilahedad.

Meie auto maksis 6000 eurot ja on varsti 15 aastat vana. Me ostsime selle säästude eest, maksime korraga kogu summa.

Sho mingit järelmaksu ei tunnista, see sai mulle aastaid tagasi selgeks. Nii et osta saab ainult asju, mida endale kohe lubada saad. Kodulaen on siiani ainus erand olnud.

Mulle toob südamerahu teadmine, et me auto ei käi meile üle jõu. Kevadel oli järjest mitu jama autoga ja siis tekkis kiusatus uue ja läikiva vastu välja vahetada, aga hea, et kiusatus üle läks.

Rahu hoiab ka teadmine, et meie kodus on täpselt paras arv ruutmeetreid – mitte liiga palju.

Kodus on paar korralikku seinakappi ja kõik asjad peavad neisse ära mahtuma. Nii et meil pole mõtet asju juurde osta – neid pole kusagile panna.

Hea on teada ja teadvustada, mis on piisav. Sest “rohkem” ja “parem”…. seda rada võib sörkida surmani.

Ah, kõlan nagu meil oleks väärtused nii paigas. Kohe lust enda teksti üle lugeda.

Oleme teinud mitmeid esmapilgul ebamõistlikke otsuseid, mis tagantjärele öeldes olid väga head. Ostsime oma esimese korteri – veidra ja liiga väikese ja täitsa uue – ja siis oli veel mõtteviis, et uuena ostetud korterit pole võimalik kunagi kasumiga maha müüa. Paar aastat hiljem müüsime maha ja pisut raha jäi taskusse – turuseis ja ainulaadsuse võlu.

Saime praeguse kodu sissemakse jaoks natuke juurde. Sel hetkel mul mingi töö-värk sujus ka hästi, nii et minu panus praeguse kodu sissemakse ja sisustamise jaoks oli päris suur.

Vahel on mu rahapanus väike. Shol on stabiilne suht kõrge sissetulek, sest ta töötab heas valdkonnas ja on üldse tasakaalukam inimene kui mina. Minu tööelus on erinevad sööstud, projektid, mis vahel toovad raha, vahel toovad natuke hiljem, vahel ei too üldse.

Rahast rääkides tuleb kohe suhtest rääkida. See on küllap osa põhjusest, miks rahateema tabu on.

Ma teoorias pooldan tagala kindlustamist ja usun, et tähtis vältida olukorda, et kui kaaslane minema jalutab, oled täiesti käpuli.

Ise ma oma nõu järgi ei toimi ja arvestan, et oleme Shoga igikestev tiim.

Mäletan, enne esimese korteri soetamist oli meil rahakaklus, mis käis umbes nii, et Sho püüdis ajada “minu raha – sinu raha” joont ja ma ütlesin talle: kui ma saan arvestada ainult enda rahaga, siis ma teen teisi otsuseid. Siis ma ei osta sinuga kahekesi 120 tuhande eurose korteri, vaid ostan korteri, mida endale lubada saan. Mul on vanaema päranduse müügist 40 tuhat eurot, võib-olla saan paarkümmend tuhat lisaks laenu võtta.

Selline seis oli tol hetkel.

Kui me arvestame nüüd ja alati kõike täiesti võrdselt, siis ma ei saa last, ütlesin. Arvutused näitavad, et ma ei saa endale siis last lubada.

Kui enne last võib veel mängida seda mängu, et kaks võrdset oma rahakotiga inimest panustavad täpselt võrdselt, siis pärast lapse saamist kaob igasugune võrdsuse illusioon ja on variant, et igaüks panustab perekonna toimimisse nii palju ja kuidas vähegi suudab ja ei nõua teiselt midagi, sest teine panustab ka nii palju ja kuidas vähegi suudab. Või –

No teisi variante on ka. Et naine on eelnevalt teinud nii võimsat karjääri, et tal on mitmeks aastaks sääste, pluss ta maine tööturul on nii kõrge, et ka pikemalt eemal viibimine ei kahjusta ta jätkamist paari aasta pärast või hetkilist tööelu mudilas-aastatel ja ta võimekus ei lange kroonilise unepuuduse ja füüsilise ja vaimse taastumise perioodil.

Nii et me suhtes on rahateema pingeid tekitanud küll. Sõna otseses mõttes – kui teema tõstatus, siis ma läksin alati väga pingesse. Nüüd olen natuke arenenud, aga ainult natuke.

Selleks, et Sho rahulikult magada saaks, on tal vaja säästudele pangakontol kaks nulli rohkem kui mul oleks vaja.

Küllap see samuti oluline, et meil on väga erinev lapsepõlv – ka raha mõttes.

Mina sündisin 1985. aastal nõukogude liidus, kasvasin õpetajate perekonnas. Pikki perioode teenis raha ainult ema, sest isa oli bipolaarne ja depressiooni perioodidel kuude kaupa võimetu tööd tegema.

Nii et raha me elus oli seotud kõiksugu tugevate tunnetega.

Sho kasvas majandusbuumi ajal Jaapanis. Vanemad on stabiilsed ja rahanutikad. Raha ja tunded rohkem lahus.

Nüüd on Sho vanemad jõukad ja muretud.

Kui leiavad, et lapselapsed ei mahu olemasolevasse autosse ära, ostavad asemele Euroopa luksusauto – ja maksavad kogu summa kohe taskust. Kui suvel kulutasime absurdse summa Jaapani lennupiletitele ja ma mõtlesin, et oli see nüüd mõistlik, siis pärast saime Sho vanematelt kingituseks piletiraha tagasi.

Oleme Eestis elades võtnud mitmeid riske ja vahel sõbrad, kes mu elu paremini teavad, ütlevad, et mis teil viga – Shol on rikkad vanemad. Alati võib nende jutule minna.

Asi on selles, et…. Jah – päris tänavale ei jää me mitte kunagi. Aga kõik, mis enne seda – Sho on liiga väärikas, et lasta enda riske oma vanematel plekkida. Eriti neil aastail, kui Eestisse alles kolisime, Sho tudengiks ja ma ettevõtjaks läksin, elasime rangelt enda säästudest. Kukume läbi, siis ise-lollid.

Teatavasti esimene asi, mida vanemad oma lapse majandusliku tuleviku heaks teha saavad, on omaenda vanaduspõlv ise kindlustada. Ja vanaduspõlv maksab palju.

Sho vanaema pidi hooldekodusse minema oma elu viimasel aastal ja selle eest tuli ettemaksu tasuda…. ma nüüd juba unustasin, kas see oli 200 või 300 tuhat eurot. Oodata, et ämma-äia pärandusekopikas kukub ja mind rikkaks teeb, oleks naiivne – ja väga pikk ootamine niikuinii.

Aga raha on ikka koguaeg puudu, muidugi. Selles mõttes olen enda üle uhke, et võtsin sel aastalt ühe väärtuspõhise rahaotsuse vastu.

Et panen kõrvale isa raamatu avaldamiseks vajaliku summa. Võiks öelda, et järelikult mul oli see raha üle. Aga ei olnud – üldse ei olnud. See raha kuluks kenasti muule ära, kui laseks. Iga summa kuluks millelegi ja kunagi ei oleks raha, et väärt asja teha.

Nii, kas ma nüüd rääkisin kõik ära. Võib-olla. Aga palun kirjutage vähemalt kommentaaridesse või oma blogisse, mis värk teil rahaga on.

25 thoughts on “raha

  1. “Ennem räägin avalikult seksist kui rahast.” – ma saan aru, et järgmise postituse teema on juba olemas? 😀

    Ana nasi

    Like

  2. “….seda rada võib sörkida surmani”, super väljend.

    Ja ma ikkagi arvan, et Sho armastab sind palju. Ilma võib jäädagi ainult jalgu trampima. Mis sest, et põhjendatult.

    Like

  3. Väga hästi on tabatud need põhimõtted, et on suur vahe rahaliselt kas üksi või kahekesi ning see vanaduspõlve kindlustamise asi. Mul üldiselt samad põhimõtted seoses rahaga, aga nende kahe peale polnudki varem mõelnud. Hea, kui keegi teine välja ütleb, saab jälle selgem tunne, sest raha on tõepoolest nii segadusseajav teema minu jaoks – ühiskond justkui sunniks rohkem saavutama just rahaliselt, aga ise tunnen, et tegelikult tulen toime ega taha oma, kasvõi näilist, vabadust kaotada.

    Like

    1. Vanaduspõlve kindlustamise märkuse olen kuskilt välja guugeldanud. Võimalik, et Kristi Saare blogist või naisinvestorite klubist või muust sellisest kohast, kus värsked vanemad uurivad, kuidas oma laste tulevikku kindlustada.

      Aga jah, raha teema on liiga segane ja segadusse ajav tõesti.

      Like

  4. Oi! See on nii tuttav. See tüli teemal, kui mees arvab, et peab võrdselt panustama ja lapsed jne. Mul oli täielik deja vu. Me olime just kokku kolinud, kui ma oma mehele ka väga vihaselt nähvasin, et “kui ma saan arvestada ainult enda rahaga, siis ma teen teisi otsuseid”. Sellest läks veel mõned aastad ja 2 lastki jõudis sündida enne kui saime minu arvates raha asjad joonde omavahel. Ta üritas kogu aeg seda teemat natuke vaiba alla ka toppida, et noh ebamugav rääkida, aga mina ei jätnud jonni ja lõpuks saime ikka asjad sirgeks räägitud ning minu arvates on nüüd ühisesse kassasse panus õiglane (vastavalt võimetele, olukordadele jne). Tundub, et ka tema on rahul ja tema arusaaminegi taustast (laste mõju sissetulekutele) on avardunud. Ma lugesin selle mõne aasta jooksul läbi meeletu hulga igasugu materjali peresiseste rahaasjade kokkulepete eri võimalustest. Oli huvitav.

    Like

  5. Rahateemadega seoses, mäletan, et olin juba täiskasvanu, kui sain teada, et osades peredes ei olegi ühist rahakotti. Minu jaoks oli nii uskumatu ja arusaamatu. Rikkus, vaesus jne asjad võivad kõik muutuda, aga see ühise või mitteühise rahakoti asi tundub hästi põhimõtteline. Noh ongi umbes, et rahateemade juurest omavaheline usaldus edasi ei lähe. Aga ma muidugi olengi raha osas suhtumisega, et see on kõigest raha, ei ole kunagi oma eluvalikute tegemisel teda arvesse võtnud ega oluliseks pidanud. Võib-olla pisut ikka võiksin… vaja endaga tiba tööd teha, et raha rohkem väärtustama hakata. Samas tean, et ei taha kunagi olla see inimene, kas valib raha perega olemise asemel või saeb sõpradega senti pooleks või korjab hauda rahahunnikuid kaasa, endal elu elamata, sest ei taha oma varandust kulutada.

    Like

    1. Jah mul on ka see, et vahel raha tundub lihtsalt numbrid ekraanil ja tegelikult ei taju selle kaalu – et nende numbrite nimel olen panustanud aega ja energiat. Ühest küljest vabastav, et ei taju raha tähtsust. Teisalt tundub, et peaks kuidagi nagu rohkem… väärtustama.

      Like

  6. mu meelest on see rahavärk esimesel ringil kerge, kui raha ei ole, siis ei ole ja kui on, siis see läheb ikka ühise kodu, laste jne heaks. vot teisel ringil läheb keeruliseks, sest siis on minu ja sinu lapsed, minu ja sinu vanaduspõlve säästud (ega teise poole lapsed ju mind vanadekodusse ei pane ja seda finantseeri), sh ka sinu ja minu eluasemed (juhul kui on sellises vanuses lapsed, et kärgperet pole mõtet tekitada aga päris oma elu peal ka pole.
    aga rahaga on muidu nii, et kui vaja on, siis seda ka tuleb…. mis ei tähenda, et ostaks korteri, mille laenumakse on täiega üle võlli vms

    Like

    1. Tõsi! Ma sellele ei mõelnudki. See on nagu et mul on kaks last ja seetõttu tundub ühe lapse kasvatamine käkitegu. Samas, kui oli ainult üks laps, siis ikka hädaldasin küll ja veel ja küllap oli ka põhjust. Aga enam ei mäleta, mis sai nii raske olla. Ainult üks laps ju.

      Like

  7. Mina olen selles mõttes päris huvitavast perest, et mu isa on rahaga väga tark, aga emal sulab kõik ära ja tal pole isegi ülevaadet arvetest, mida ta maksab. Vanemad läksid lahku, kui ma olin väike, aga elasin põhiliselt ema juures.
    Ma ütleks, et kuni tööle minemiseni sulas ka minul kõik raha käest ära, osaliselt FOMO pärast, kuna millegipärast mu klassikaaslastel oli kogu aeg raha justkui jalaga segada.
    Täisealisena pidin päris palju säästma, kuna leidsin endale välismaa kuti ja kõik vaba raha läks piletifondi.
    Ausalt öeldes olen seda säästmise joont edaspidigi jälginud, kuna pärast lahkuminekut hakkasin mõtlema passiivse tulu peale ja vaba raha investeeringutesse panema. Viimased paar aastat olen kogunud oma kodu sissemakseks, mis nõuab veel eriti head eelarve pidamist.
    Ausalt öeldes on juba veits kopp ees sellest igavesest säästmisest ja miinimumkuludega elamisest, tahaks natuke püksirihma lõdvemaks ka lasta, aga küll see aeg ka tuleb!
    Muidu pooldan ka seda vaba aeg > raha filosoofiat ja loodan, et olen suutnud ja suudan edaspidigi oma tagala kenasti ära kindlustada.

    Like

  8. Oeh. Kuula: Pulp – Common people

    Aga igatahes on meie rahaasjad sellised, et mina saan palka ja siis maksan oma rahast kõike, mis ette jääb, kuni see saab otsa, ja siis hakkab mees argikulutusteks juurde andma. Ühist raha pole, aga samas oleme selles osas rahu teinud, et tema teenib palju, aga mina võimaldan tal seda teha. Valisin vähemtulusa ameti, kus saan töötada normaalsetel aegadel ja seeläbi rohkem lastega mässata. Ja kui tema tahab terve nädalavahetuse tööd vehkida, siis noh… ta saab, sest mina olen oma vaba aja 100% koos lastega. Hirmsalt väljendudes maksab ta mulle seda, mida ta muidu maksaks lapsehoidjale.

    Aga oma raha ihalus on suur. Kuu alguses, kui olen palka saanud, võin osta endale midagi ilusat või vajalikku. Aga hiljem, kui asju juba mehe rahaga ajan, on väga ebamugav laristada. Enda raha kaob kuidagi kergemini.

    Häirib see, et minul pole sääste ja tal on. Enne lapsi oli mul alati väike varu selja taga, see n-ö fuckit fond. Nüüd on mu fuckit mees ise. Seega peab elama nii, et poleks vaja suhtes fuckit fondi kasutada.

    Like

      1. Ma ei tea. Kas oled? Teoreetiliselt olen ma ka, lihtsalt mul on rikaste Jaapani sugulaste asemel hoolivad ja ok järjel kohalikud pereliikmed. Seega ma tean, et ma ei kuku kunagi põrandalaudadest läbi ja saan vajadusel nende safety netis maanduda.

        A see teadmine, et sajaprotsendiliselt ei põru, sest kuskil on keegi, kes ei lase – see mõjutab ju elu otsuseid.

        (ma olen Kristiina, maitea, miks anonüümne)

        Like

  9. Abielu oleks ka huvitav teema. Sul juba pikk kogemus ka. Ja noh, miks üldse abielluda, kuidas see mõjutab seda, mis ühine, mis eraldi. Kriisid ja kuldsed ajad.

    Liked by 1 person

  10. Ma olen pärit põrgulikest oludest ja käesoleva paradiisi ehitamiseks polnud vaja niivõrd raha, kuivõrd kõigepealt kõike seda, mida raha eest ei saa. Aga pole hullu, mul on kõike 8 korda vähem, kui viisakate inimestel, aga mul on, kus rahus kõrvad pea alla panna. Mitte alati pole see nii olnud. Md, mu abikaasa on arvutuspuudega ja see on suur systeemse mõtlemise defekt. Seeeest kalkuleerin ma ise meie kõigi eest.
    Summa summarum – raha võib olla, aga rahu peab olema. Vähemalt minu elukogemuse juures.
    Väga mõistlik, et Sa suudad oma isiku kaitseks abikaasaga argumenteerida – eesti traditsioonis on rohkem levinud variant, et naisel on kohustusi palju rohkem kui õigusi ja idee poolest justkui nõrgemaid pereliikmeid kaitsma pidav abieluleping ei taga siin kyll mitte midagi.

    Liked by 1 person

  11. Muide, kuidas Jaapani seadused on selle osas, et kas varad on ühised või mitte?

    Eestis on kõik eraldi, kuni abiellumiseni (mil siis saab sobiva variandi valida), Kanadas muutuvad automaatselt ühiseks ka lihtsalt kooselu puhul, isegi siis kui ühiseid lapsi ei ole. Ja siis veel kõik need asjad, et kui üks pool enda karjääri ohverdab, et teise karjääri toetada, on tal veel lisaks 50%-le varadest õigus ka elatist saada elu lõpuni (aa, praegu tuli meelde, et sa juba tead, Stephanie’ga oli ju sellest juttu). Ühesõnaga ei pea muretsema, et üks on liiga rikas ja teine liiga vaene ja mulle tundub, et see peegeldub peresuhetele ka, sest rohkem teenival poolel pole abiellumisest midagi kaotada nagu Eestis ning seetõttu on abielu rohkem “moes”. Ja lahku minemisest on omajagu kaotada, nii et päris esimese ettejuhtuva lehtsabaga keegi pere juurest minema ei kõnni nii lihtsalt. Noh, eks ma ju üldistan suuresti ka, aga suht nii ikkagi on samas.

    Aga Jaapanis on vist naised sageli kodused lastega? Ehk ma eeldan, et neil peab mingi finantsiline kindlus olema, muidu ei julgeks ju oma elu ja karjääri ainult lastele ja perele ohverdada.

    Liked by 1 person

    1. Jaapanis on jah sotsiaalsed garantiid koduperenaisele päris head. Ma pole nüüd küll väga täpselt kursis, aga kuni abielus ollakse, siis naisel on mehe töökohaga seoses ka ravikindlustus ja vara on kindlasti ühine. Kindlsti on veel mingisuguseid maksusoodustusi ja toetusi. (Naine osaajaga töötab ja mees täisajaga, siis naise palgalt ei lähe nii palju makse… ehk? Ma pole kindel.)

      Teisalt, kui lahutatakse – seda juhtub Jaapanis harva, aga järjest tihemini – siis üksikvanemana naine kukub suht kohe vaesusesse. Seejuures mehel võib lastega igasugune kontakt väga kiiresti kaduda, sest naine kaob lastega kusagile ära.

      See on nüüd kuulujuttude ja ähmaste mälestuste põhjal kokku pandud vastus 😀

      Like

  12. Mulle pakub kindlust teadmine, et sain normaalselt hakkama suht igas majandussüsteemis, mitte asjaolu palju nulle pangaarvel. Majad, maad, aktsiad, kullakangid, pangaarved, … kõik materiaalne on teatud riskiga seotud aga oskused ja teadmised on see, mida ei saa ei majanduskriis ega muu katastroof sult ära võtta. Seega pakkusin oma lastele eelkõige hakkamasaamise oskust (mille mõlemad päris hästi omandanud), haridus on lihtsalt lisaks kirsiks tordil.

    Raha pole kaasaga (ja isegi lastega varasest noorusest) kunagi teemaks olnud, kõik me oskame nii palju matemaatikat et aru saada võrrandist:
    sissetulek = kulud + säästud
    Majandusliku toimetuleku saladus on see võrrand tasakaalus hoida, nii lihtne see ongi.

    Like

    1. See on hea strateegia. Mul on kuidagi teisel alusel toimunud eriala valik, aga õnneks mängis sellegipoolest välja. Oma lastele soovitaks sinu soovitust.

      Raha osas – hea kui olete mõistlikud rahulikud inimesed. Raha peaks olema justkui ainult matemaatika, aga paljudel inimestel tunded varjutavad seda teemat täielikult.
      Mul on ka raha ikkagi emotsioonidega tugevalt seotud olnud ja pean need kaks omavahel alatasa lahti harutama.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s