Nonii…. raha!
Hommikul ärgates suht kohe lugesin rahaküsimust ja esimene reaktsioon oli, et ei taha. Mul – nagu paljudel – on raha pigem tabuteema. Ennem räägin avalikult seksist kui rahast.
Sest kokkuvõttes kardan ikka hukkamõistu. Mu valikute, võimaluste, elustiili, iseloomu, otsuste… Kohe kui raha teemaks, annab neid kõiki ja igaüht eraldi hukka mõista.
Aga väljakutse tuleb vastu võtta, mõtlesin ja suht pool päeva nuputasin muude tegevuste kõrvale, et kuidas mul rahaga on ja kuidas sellest rääkima peaks.
Kunagi sain aru – mitte küll oma nupukusest, vaid targemalt õppides – et rahaga samas valemis on alati ka aeg ja vabadus ja nii enda kui Sho rahaelu vaatan koguaeg läbi aja ja vabaduse prillide.
Ma pole kindel, millal vabadus ja aeg teemaks tulid, aga võib-olla näiteks seitse-kaheksa aastat tagasi, kui lugesin Tim Ferrissi “4-Hour Workweeki”. Ja küllap sealt lugesin esimest korda mõtet, et oma “unistuste elu” elamiseks ei pea olema miljonär.
Et kõik tahavad miljonäriks saada, et unistuste elu elada, aga kui nad siis oma unistusi kirjeldavad, siis selleks pole nii palju raha vaja ja võib-olla on hoopis vaja aega või vabadust või hoopis midagi muud.
Omal nahal: kunagi teatasin, et mina ei kavatse ise autot juhtida (ei taha-julge-oska), aga ma saan rikkaks ja siis palkan endale autojuhi.
Natuke hiljem sain aru, et seda autojuhi-teenust nimetatakse taksoks ja rahulikult võib viis päeva nädalas taksoga sõita, kulutades ikka vähem kui autoomanikuna.
Aga kõigepealt – kui küsida, kas olen rikas või vaene, siis kindlasti rikas: elan äsja ehitatud majas avaras korteris, mu lapsed käivad eralasteaedades (selle kohta oli ka hea küsimus, vastan ehk homme), maksan korralikult trenni eest, käisin veel hiljuti regulaarselt massaažis, mul on kallist kodutehnikat, iPhone ja toitu tellin Selverist kulleriga….
Esiteks, olgugi et kulleriteenus läheb ligi viis eurot maksma, siis tean, et ise poodi kohale minnes ostaks selle raha eest spontaanselt kas maiustusi või midagi muud, mida mul vaja ei ole. Nii et ainult mõistlik on kulutada 10 minutit šoppamisele ja lasta kulleril kaup koju tuua, isegi 5 euro eest.
Aga mul ei ole peaaegu üldse riideid. Shol ka. Nagu nartsud käime ringi. Ostan ehk kord aastas midagi natuke juurde. Õueriideid ja jalanõusid kannan aastaid samu, kuni lootusetu kulumiseni.
Ilu-kulu mul ka peaaegu üldse ei ole. Juuksur, mingid kreemid ja ripsmetušš teevad ehk 100 eurot aastas kokku.
Me lastel on võrdlemisi vähe mänguasju. Suuremat osa hoian kodus üldse selleks, et keegi ei arvaks ,et neil on halb lapsepõlv.
Mänguasju saavad nad meilt vist ainult sünnipäevaks ja jõuluks. Kui ei ole just midagi ekstra head nagu jalgratas, mille tahaks parimal ajal soetada, mitte tähtpäevani venitada. Raamatuid hangib Sho lastele väga palju ja need on ülilahedad.
Meie auto maksis 6000 eurot ja on varsti 15 aastat vana. Me ostsime selle säästude eest, maksime korraga kogu summa.
Sho mingit järelmaksu ei tunnista, see sai mulle aastaid tagasi selgeks. Nii et osta saab ainult asju, mida endale kohe lubada saad. Kodulaen on siiani ainus erand olnud.
Mulle toob südamerahu teadmine, et me auto ei käi meile üle jõu. Kevadel oli järjest mitu jama autoga ja siis tekkis kiusatus uue ja läikiva vastu välja vahetada, aga hea, et kiusatus üle läks.
Rahu hoiab ka teadmine, et meie kodus on täpselt paras arv ruutmeetreid – mitte liiga palju.
Kodus on paar korralikku seinakappi ja kõik asjad peavad neisse ära mahtuma. Nii et meil pole mõtet asju juurde osta – neid pole kusagile panna.
Hea on teada ja teadvustada, mis on piisav. Sest “rohkem” ja “parem”…. seda rada võib sörkida surmani.
Ah, kõlan nagu meil oleks väärtused nii paigas. Kohe lust enda teksti üle lugeda.
Oleme teinud mitmeid esmapilgul ebamõistlikke otsuseid, mis tagantjärele öeldes olid väga head. Ostsime oma esimese korteri – veidra ja liiga väikese ja täitsa uue – ja siis oli veel mõtteviis, et uuena ostetud korterit pole võimalik kunagi kasumiga maha müüa. Paar aastat hiljem müüsime maha ja pisut raha jäi taskusse – turuseis ja ainulaadsuse võlu.
Saime praeguse kodu sissemakse jaoks natuke juurde. Sel hetkel mul mingi töö-värk sujus ka hästi, nii et minu panus praeguse kodu sissemakse ja sisustamise jaoks oli päris suur.
Vahel on mu rahapanus väike. Shol on stabiilne suht kõrge sissetulek, sest ta töötab heas valdkonnas ja on üldse tasakaalukam inimene kui mina. Minu tööelus on erinevad sööstud, projektid, mis vahel toovad raha, vahel toovad natuke hiljem, vahel ei too üldse.
Rahast rääkides tuleb kohe suhtest rääkida. See on küllap osa põhjusest, miks rahateema tabu on.
Ma teoorias pooldan tagala kindlustamist ja usun, et tähtis vältida olukorda, et kui kaaslane minema jalutab, oled täiesti käpuli.
Ise ma oma nõu järgi ei toimi ja arvestan, et oleme Shoga igikestev tiim.
Mäletan, enne esimese korteri soetamist oli meil rahakaklus, mis käis umbes nii, et Sho püüdis ajada “minu raha – sinu raha” joont ja ma ütlesin talle: kui ma saan arvestada ainult enda rahaga, siis ma teen teisi otsuseid. Siis ma ei osta sinuga kahekesi 120 tuhande eurose korteri, vaid ostan korteri, mida endale lubada saan. Mul on vanaema päranduse müügist 40 tuhat eurot, võib-olla saan paarkümmend tuhat lisaks laenu võtta.
Selline seis oli tol hetkel.
Kui me arvestame nüüd ja alati kõike täiesti võrdselt, siis ma ei saa last, ütlesin. Arvutused näitavad, et ma ei saa endale siis last lubada.
Kui enne last võib veel mängida seda mängu, et kaks võrdset oma rahakotiga inimest panustavad täpselt võrdselt, siis pärast lapse saamist kaob igasugune võrdsuse illusioon ja on variant, et igaüks panustab perekonna toimimisse nii palju ja kuidas vähegi suudab ja ei nõua teiselt midagi, sest teine panustab ka nii palju ja kuidas vähegi suudab. Või –
No teisi variante on ka. Et naine on eelnevalt teinud nii võimsat karjääri, et tal on mitmeks aastaks sääste, pluss ta maine tööturul on nii kõrge, et ka pikemalt eemal viibimine ei kahjusta ta jätkamist paari aasta pärast või hetkilist tööelu mudilas-aastatel ja ta võimekus ei lange kroonilise unepuuduse ja füüsilise ja vaimse taastumise perioodil.
Nii et me suhtes on rahateema pingeid tekitanud küll. Sõna otseses mõttes – kui teema tõstatus, siis ma läksin alati väga pingesse. Nüüd olen natuke arenenud, aga ainult natuke.
Selleks, et Sho rahulikult magada saaks, on tal vaja säästudele pangakontol kaks nulli rohkem kui mul oleks vaja.
Küllap see samuti oluline, et meil on väga erinev lapsepõlv – ka raha mõttes.
Mina sündisin 1985. aastal nõukogude liidus, kasvasin õpetajate perekonnas. Pikki perioode teenis raha ainult ema, sest isa oli bipolaarne ja depressiooni perioodidel kuude kaupa võimetu tööd tegema.
Nii et raha me elus oli seotud kõiksugu tugevate tunnetega.
Sho kasvas majandusbuumi ajal Jaapanis. Vanemad on stabiilsed ja rahanutikad. Raha ja tunded rohkem lahus.
Nüüd on Sho vanemad jõukad ja muretud.
Kui leiavad, et lapselapsed ei mahu olemasolevasse autosse ära, ostavad asemele Euroopa luksusauto – ja maksavad kogu summa kohe taskust. Kui suvel kulutasime absurdse summa Jaapani lennupiletitele ja ma mõtlesin, et oli see nüüd mõistlik, siis pärast saime Sho vanematelt kingituseks piletiraha tagasi.
Oleme Eestis elades võtnud mitmeid riske ja vahel sõbrad, kes mu elu paremini teavad, ütlevad, et mis teil viga – Shol on rikkad vanemad. Alati võib nende jutule minna.
Asi on selles, et…. Jah – päris tänavale ei jää me mitte kunagi. Aga kõik, mis enne seda – Sho on liiga väärikas, et lasta enda riske oma vanematel plekkida. Eriti neil aastail, kui Eestisse alles kolisime, Sho tudengiks ja ma ettevõtjaks läksin, elasime rangelt enda säästudest. Kukume läbi, siis ise-lollid.
Teatavasti esimene asi, mida vanemad oma lapse majandusliku tuleviku heaks teha saavad, on omaenda vanaduspõlv ise kindlustada. Ja vanaduspõlv maksab palju.
Sho vanaema pidi hooldekodusse minema oma elu viimasel aastal ja selle eest tuli ettemaksu tasuda…. ma nüüd juba unustasin, kas see oli 200 või 300 tuhat eurot. Oodata, et ämma-äia pärandusekopikas kukub ja mind rikkaks teeb, oleks naiivne – ja väga pikk ootamine niikuinii.
Aga raha on ikka koguaeg puudu, muidugi. Selles mõttes olen enda üle uhke, et võtsin sel aastalt ühe väärtuspõhise rahaotsuse vastu.
Et panen kõrvale isa raamatu avaldamiseks vajaliku summa. Võiks öelda, et järelikult mul oli see raha üle. Aga ei olnud – üldse ei olnud. See raha kuluks kenasti muule ära, kui laseks. Iga summa kuluks millelegi ja kunagi ei oleks raha, et väärt asja teha.
Nii, kas ma nüüd rääkisin kõik ära. Võib-olla. Aga palun kirjutage vähemalt kommentaaridesse või oma blogisse, mis värk teil rahaga on.
maarja blogi 
Leave a comment