esimene katse vastata

Eilse teema jätkuks mõtlesin, et kirjutan veel vabaduse, aja ja raha mõtte selgemaks.

Kui valemis on ainult raha, siis on asi hästi selge – mida rohkem, seda parem ja ükskõik mis vahenditega. Ja kui otsida endale eeskuju, tuleb lihtsalt leida inimene, kes kõige rohkem teenib.

Aga kui aeg ja vabadus on ka valemis, muutub pilt kõvasti. Siis saavad eeskujuks hoopis teistlaadi inimesed.

Minu puhul – need, kes võivad minna, kuhu tahavad ja teha, mida tahavad ja kes veedavad koos lähedastega aega ja tegelevad asjadega, mis nende hinge toidavad.

Ja kui sellised inimesed on eeskujuks, siis ei tõmba see üldine rohkem-uhkem-vool enam lihtsasti kaasa, sest tekib hoopis teistsugune kujutluspilt ja sihid.

Aitäh, et mulle teemasid ja küsimusi söötsite. Mõned on nii huvitavad, et olen nüüd paar päeva vaikselt mõtisklenud. Näiteks, kellega siin maailmas tahaks kolm tundi segamatult vestelda – ei ole veel välja mõelnud.

Üks küsimus oli, et miks me lapsed erahoius käivad ja üks oli waldorfkooli kohta ja ema kohta küsiti ka.

Vaatan, kas õnnestub lühidalt ja selgelt vastata.

Mul ema hakkas mõttekaaslastega waldorfkooli tegema ja mina astusin esimesse klassi selle kooli kolmandas lennus. Emast sai neljanda lennu klassijuhataja.

Mu jaoks tähendas sõna “õpetaja” alati empaatilist heatahtlikku tarka toetavat juhendajat, keda võib usaldada. Seepärast, et sellised olid mu kooli õpetajad ja üldine mentaliteet.

Nii saab juhtuda, kui kokku tulevad inimesed, kes on korralikult mõtisklenud hariduse ja elu üle. Mõttekaaslased, kellel on visioon inimelu tähenduslikkusest ja kes tajuvad kasvukeskkonna rolli.

No ja siis nad hakkavad kooli tegema. Ja algul suure õhinaga lähevad ühises suunas, aga siis tekivad ebakõlad ja raskused ja ideaalid on nii kõrged, aga reaalsus kipub sellest lahku minema ja siis minnakse ehk riidu ja ehk lepitakse ka ära ja nuputatakse, kuidas edasi liikuda kõige paremini ja siis kuidagi ikka saadakse ja ideaalid pole päris ununenud, aga reaalsus tungib peale, aga siis ikka tuletatakse ideaale meelde ja kuigi võib juhtuda, et veel minnakse riidu ja keegi jälle lahkub ja struktuur mängitakse ümber ja uued inimesed tulevad – siis midagi ikka jääb ja kestab. Midagi sellist, mis lapsele hästi mõjub.

Sest vähemalt püüeldakse millegi poole.

See on osaline vastus küsimusele, mis ma arvan waldorfkoolist ja miks ma oma lapsed kristlikku eralasteaeda panin ja mis inimene mu ema selline on.

Ma praegu olen nii väsinud, et ei suuda edasi kirjutada, aga äkki homme õnnestub neile samadele küsimustele uuesti vastata, mingi muu nurga alt.