See küsimus, et mis kooli lapsed panna, on mu jaoks olnud õhus juba enne nende sündi.
Haridusest mõtlema tõukavad igasugused igapäevased asjad – oma lapsepõlvemälestused ja tagantjärele analüüs.
Tööelu – et kuidas ma tööst mõtlen ja kas nii on õige ja kas olen võimekas või võimetu. Mida oskan ja mida ei oska ja kas see on haridusest tingitud.
Võimalused ja “saavutused” ja kuidas need on või ei ole kooliga seotud.
Minapilt ja lähedased suhted – koolis tekkinud sõbrad ja miks just sellised sõbrad. Kas mujal oleks teistsugused või kas mul üldse oleks sõpru. Millised oleks mu väärtushinnangud ja esteetiline ja eetiline tunnetus teistusugste sõprade ja õpetajate mõjul.
Istuda koguaeg samas toas paarikümne inimesega, kellest enamikuga puudub klapp ja ühendab vaid vanus. Seda viis päeva nädalas 12 aastat järjest – võimalik vaid lapsepõlves.
Seepärast mul on raske aru saada mõtteviisist, et see on kõigest kool ja “kui ma sain hakkama, saavad teised ka. Tulebki õppida ellu jääma.”
Kordan ennast vist jälle, aga mu meelest kooli peaks suutma selgelt eristada muudest kinnipidamisasutustest.
Nii et otsin lastele eliitkooli.
Aga mitte selles tähenduses, et vaja kuuluda mingisse rikaste ja libedate klassi, eksamitulemuste tipu-kooli. Otsin lihtsalt kogukonda, kus inimesed oleks elu ja hariduse peale mõelnud.
Koolikogukonda, kus kehtiks midagi Hippokratese vande laadset – lubadus mitte kahjustada ega vigastada.
Õpi- ja elurõõm peaks koolisüsteemist läbi käies alles jääma. Eneseväärikus ja enda väärtuse tunnetamine peaks jääma.
Umbes nii.
Aga väga raske on. Tihtipeale süsteem ei soosi, isegi kui inimesed püüavad, jaksavad püüda.
Ma olen erinevatel eluperioodidel oma waldorfkooli tausta ka erinevalt hinnanud. 22-aastaselt mõtlesin pigem selles suunas, et mu lapsepõlves oli liialt vabakasvatust ja oleks keegi mul vaid rohkem tuupida käskinud ja oleks ma käinud normaalses koolis, kus inimesed oleks… istunud korralikult paigal ja asju pähe õppinud – , ma oleks hästi distsiplineeritud ja teaks rohkem asju ja oleks saanud normaalse arusaadava töökoha ja kui keegi küsib, millega sa tegeled, oskaks hästi selgelt ja arusaadavalt vastata.
Mõtlesin, et oma lapsed panen küll normaalsesse süsteemi – no ikka pigem eliitkooli, aga sellisesse päris eliiti, kus kõik hästi tublisti õpivad. Ja lisaks huviharidus, hästi kvaliteetne. Ja käsin lastel korralikult kodutöid teha ja harjutada palju – istun kõrval ja kontrollin.
Nüüd saan varsti 37 ja kui endale ausalt otsa vaadata, olen radikaal. Päris-päriselt mõtlema hakates, mu meelest kõige õigem tee oleks unschooling – vabaõpe.
Aga ma pole inimene, kes vabaõpet oma lastele võimaldada suudaks, nii et järgmise variandina on laual kogukonnakoolid.
See siis uus vastus küsimusele laste era-aia ja waldorfkooli ja mu ema kohta.
Muide, kui otsite Nõmmele eralastehoidu, siis 3 Rähni.
maarjablogi.com 
Sa siis ikka juba tead, et Rocca al Mare kool avas sellest sügisest oma Montessori kooli..
LikeLike
Jaa, olen kuulnud. Kaugelt vaadates on jäänud küll mulje, et see on väga kinnine kogukond. Selles mõttes, et kui laps pole sünnist saati täielikult Montessori vaimus kasvanud, ei sobitu ta kooliga.
LikeLike
Mu noorima plika lasteaia kaaslane sinna läks, ega ma mudiu ei teakski, aga ma ei tea, et ta oleks selles vaimus sünnist saati kasvatatud. Tean, et nad on igal juhul sellega seal kõik väga rahul.
Aga sa piilud siis pigem seda uut Püha Johannese kooli?
LikeLike
Mul lapsed PJK lasteaias, jah. Selle mõttega et ehk jätkavad sealsamas koolis.
LikeLike
“mu meelest kooli peaks suutma selgelt eristada muudest kinnipidamisasutustest” – sul on nii õigus!
LikeLiked by 1 person
Jah, sest tegelikult on väga lihtne kooli defineerida samas vaimus kui vanglat. Ühisjooni on. Seepärast tuleks ekstra pingutada, et erinevus ikka meeles püsiks😀
LikeLike
ma juhin tähelepanu ka sellele, et lisaks koolile, sõltub väga palju ka konkreetsest lennust/põlvkonnast. Ma käisin oma õega samas koolis, aga meie klassid olid nagu öö ja päev,
kui ma võtan oma tuttavate laste esimese galerii- Reaal, TPL, Rocca, Kadrioru Saksa, Liivalaia, Viimsi, siis kõikidest võib rääkida nii head kui ka halba.
ehk siis lõppude lõpuks on see ikkagi loterii.
Mina isiklikult usun ( ja valisin oma lapse kooli selle põhjal) laiapõhjalisse klassikalisse haridusse. Aga tegelikult oleks mu laps pidanud käima ilmselt hoopis tillukeses maakoolis, väiksema tempoga jne. amas. Kõik on väga hästi. Või. Ta oli minu silmis pilvebaleriin, täielik boheem ja kunstnik. Nüüd ( tänu samale laiale põhjale), töötab hoopis ITs. Sa ju tegelikult ei tea/näe paralleelstsenaariumeid, mis oleks olnud siis, kui…
LikeLike
Jaa, täiesti nõus. Teadlik kooli valik aitab mingil määral tõsta tõenäosust, et kool sobib ja elu sujub, aga ei pruugi sugugi . See on ka põnev mõte, et kas leida selline keskkond, mis toetab tugevusi või selline, mis aitab lihvida nõrkusi. Aga see kõik läheb raketiteaduseks kätte ja otsustamise praktikas siis… kohvipaksult lugemiseks. Et mis siis ikka täpselt kuidas mõjub ja mis on paralleeluniversumi stsenaariumid.
Eriala valikul on ka kift mõte tegelikult valida mitte oma loomulik tugevus, vaid vastupidi – nõrkus. Mäletan, isa rääkis kellestki “paduhumanitaarist”, kes just seepärast ülikoolis matemaatikat õppima asus. See oli nii muljetavaldav mõte, et mul siiani meeles.
LikeLike
Ma mõtlen ise umbes samas suunas ehk et kui ma suudaks, paneks lapsed kunagi koduõppele, aga ma ei suuda (ehkki idee, et läheks 4-6 kuuks reisile ja siis lapsed oleks koduõppel on mul siiski kuklas tiksumas). Oma lapse panime Šveitsi montessori erakooli (st Eesti mõistes siiski lasteaed) ja ma kahtlustan, et ta jätkab ka seal samas algkoolis. Peamiselt ehk enda eripärade tõttu (pigem pelglik, väga kohtades kinni ehk tuttav koht tekitab turvatunnet), aga mulle meeldib nende vabam suhtumine ning n-ö lasteaia osas on lähenemine väga vahva. Mingi mure mul “päris” süsteemiga kohanemise osas on, aga väidetavalt pidi kool ka põhi- ja keskkooli osa avama ning muud koolid võtavad päris palju n-ö veidrikkoolide meetodeid juba üle, seega ehk pole see probleemiks. Ennekõike peab sära silmas olema ja huvi maailma vastu tekkima, kui seda pole, ei aita tuupimine ka.
LikeLike
Just- just, see on oluline tähelepanek, et “tavakoolid” on veidrikelt viimastel aastatel väga palju üle võtnud ja see, mis oli 90. aastatel waldorf-veidrus, on nüüd tavakooli norm tihtipeale.
Mul ka see perioodilise koduõppe mõte on. Näiteks et oleme mõne kuu Jaapanis vahepeal.
LikeLike
Aitäh! Palun kirjuta sellel teemal veel. V#ga kõnetab. Hing heliseb, kui sind loen.
LikeLike
💕
LikeLike
“…päris eliiti, kus kõik hästi tublisti õpivad.” et siis maksad ropult pappi, klassi ees tiksuv end õpetajaks nimetav olend kirjutab selle eest numbreid päevikusse ja su lapsed õpivad…mida täpsemalt? Olen oma elus küll ainult paari eliitkooli-kasvandikuga suhelnud, aga seda on minu jaoks piisavalt, et mõista, et sellises asutuses pestakse laste ajud poliitkorrektselt puhtaks kordades efektiivsemalt kui tavakoolis ning kui ta sealt süsteemist 12a hiljem pääseb, on iseseisev mõtlemine ja analüüsivõime võõrterminid.
Räägi parem lähemalt Luuka Shibari-huvist. Harjutab lisaks karule veel kellegi peal? 😁 …või mida te hilistel õhtutundidel teete, et lapsel nii noorelt sellised huvid?
LikeLike
Ega. Luukas karu sidunud 😀 Ikka Sho. Kas sellist asja peaks lapse mängukaruga tegema, on iseasi.
LikeLike
Kas ja kui palju su mees laste hariduse/haridustee üle otsustamises osaleb?
Mina olin esimese lapse kõrvalt suht Montessori vaimustuses, kolmandani jõudes on vaimustus taandunud, mees tavahariduse usku, ja kaks vanemat tavalasteaias. Valisime küll teadlikult väikse, neljarühmalise aia, et oleks hubasem, ja ongi. Seal on meil ka õpetajatega väga vedanud (see on ka loosiõnne asi) ja lapsed teevad iga päev igasugu asju, mida ma ise kunagi ei jaksaks nendega ette võtta. Paljuski ka nö alternatiivsete kasvatusfilosoofiate laadis, sest need on (tänu õpetajate huvile?) ka tavalasteaeda hiilinud. Lapsed on hoitud ja heatujulised. Kooli osas põen muidugi ka, et mis see õige oleks. Mees tuleb ise eliitkoolist ja pooldab sinna pressimist, mina olen tavakoolist ja üsna halvasti kokkukõlanud klassist, see ei ole nõrkadele. Ühesõnaga, kuidas lastest täiskasvanud saada nii, et vaim tapetud ei saaks, ei tea. Paar aastat veel aega mõelda.
LikeLike
Ülikeerulised teemad, jah.
Meil ma olen see inimene, kes mõtleb ja valib ja siis põhjendab mehele, miks mu valik hea on ja tema nõustub. Sest mul on head argumendid, muidugi.
Aga natuke on asi ka selles, et ma kohalikuna pean end rohkem kohaliku süsteemi eksperdiks. Elaks me Jaapanis, oleks tal palju tugevam arvamus ja võiks ka tõenäolisemalt juhtuda, et meil tekiks laste hariduse küsimuses lahkarvamusi.
LikeLike
Ühest küljest pooldan eliitkoole (ise Gustav Adolfist tulnud) teisest küljest julgen väita, et palju rohkem kui koolist sõltub lapse tulevik kodust ja sõpradest. Mõlemad lapsed mul käisid tavakoolis, ei läinud pätiks ja saavad kenasti hakkama, üks palju paremini kui erikoolides ja überkallites ülikoolides käinud eakaaslased. Eliitkooli üks eelis on eliitsõbrad, sidemed tulevikus.
Ideaalis oleks igale lapsele eraviisiline õpe pluss õppimise vaheajal sotsiaalne suhtlemine – paraku pole see võimalik. Eliitkooli sisse saamiseks laste varakult treenimise vastu olen põhimõtteliselt. Kanadas näen selgelt aasia “tuupimispõhise” kasvatuse tulemusi: lastelt võetakse nende lapsepõlv saavutamata lõppkokkuvõttes tulemusi.
Minu tüdrukutel olid paljud aasia päritolu sõbrannad, kelle kodudes karm kord ja pidev õppimine ning lisaks eraõpetajate kasutamine. Kui meie käisime matkamas, suusatamas või reisimas õppisid nemad kodus, ka koolivaheaegadel. Lõpptulemuses polnud aga mingit vahet ja ma ei usu, et ühed oleks andekamad kui teised, lihtsalt sunduslik tuupimisesüsteem on vale.
LikeLike
see, et soomlased saavutavad häid õpitulemusi süsteemi juures, kus koduseid töid on kõige vähem maailmas, näitab sama.
LikeLike
Jep, jälle sinuga nõus.
LikeLike