aasta emana ja vananemine

Nii et koos elamine, ühe ruumi jagamine on üks keeruline tants. Kuidas teha nii, et keegi ei tee teisele liiga. Et ühe vabadus ei ole teise arvelt. Et ühe madalseis ei tõmbaks teisi madalseisu. Ühe väsimus ei kulutaks teist.

Oleks omaette toimetamise aega, aga et distants ei kasvaks liiga suureks. Iseseisvusest ei saaks ükskõiksus. Oleks oma teekond, sest inimene sünnib ja sureb ikka üksinda ja elu on enda oma – ja ühine teekond, sest elu jagamine on nii ilus. Kuidas timmida nii, et lähedus ei oleks lämmatav, kaugus külm. Seda veel käigupealt – ajas.

Täna on 28. kirjutamispäev, nii et tehniliselt võttes on kirjutamiskuu tänasega läbi. Aga mul on veel vastamata küsimusi terve posu.

Üks oli küsimus esimese aasta kohta emana, et kuidas oli ja kui kirjutaks manuaali, siis mis kirja paneks.

Üks esimese aasta esmakordne kogemus on seotud just ajaga ja kohanemisega. Beebi muutub koguaeg – see tähendab, et mured ja rõõmud muutuvad koguaeg. Alles suutsin harjuda uue unerütmiga, kui rütm jälle muutus. Alles sain jälile mingile probleemile, kui see juba taandus ja asendus uuega. Ühel päeval oli tatrapuder lemmik, järgmisel keeldus. Porgand – ei, porgand – jaa.

Ma siin oma koolilastele õpetan praegu budismi. Et maailmas on kannatus ja seda põhjustavad meelemustrid ja kannatusest vabanemiseks on vaja näha maailma selgelt, illusioonideta. Sellisena nagu see on.

Esimene aasta emana oli seesama õppetund. Et eilne probleem oli eile, see oli juba ära, nii et unusta ära. Praegu on vaja näha selgelt tegelikkust, kohaneda ja lahendada hetke probleeme.

Ja ära hõiska, et oled kohanenud, sest hõiskamise jooksul liigub elu juba lootusetult edasi ja mille iganes üle rõõmustasid või kurvastasid – see pole enam teema.

Lapse esimene aasta (ja edasi) õpetas viimaks reaalsusega silmitsi seisma. Senimaani olin suutnud karjuvaid probleeme eirata, vaiba alla lükata, ära unustada… Aga nüüd olid karjuvad probleemid päriselt karjuvad probleemid ja kisa jätkus, kuni ära lahendasin.

Nõuanne värskele emale oleks meeles pidada: sa ei jõua kõike. Ükskõik kui tubli sa oled – ei jõua. Lepi sellega.

Mina jõudsin beebi ja enda eest hoolitseda, aga kodu oli kaoses. Sõbranna K. ütles, et temal oli väikelaste kõrvalt kodu kenasti puhas, aga südames oli tühjus.

Midagi tuleb ohverdada niikuinii. Küsimus on, mida. Ma olen siin varem ka öelnud ja ma nüüd enam ei mäleta, kust seda üldse kuulsin, aga – vali oma kahetsused. Midagi kahetsed niikuinii, aga otsusta vähemalt, mida. Mõned kahetsused võivad olla kibedamad kui teised.

Kõike ei jõua, isegi kõike olulist ei jõua, nagu Oliver Burkeman ütleb.

Küsimus vananemise kohta oli ka. See on täiega aktuaalne teema olnud viimasel aastal ja mulle lausa muret teinud.

Lapsed said piisavalt suureks, et mul oli aega üle tüki aja pikem pilk peeglisse heita ja siis avastasin, et mu näos on selged vananemise märgid. Alles ma olin lapsenägu, aga järsku on lapsed minust nooruse välja imenud ja nüüd olen nagu… nagu puu, kes on vilja ära kandnud ja mis seal enam õitseda, aeg hoopis lehed maha kukutada ja talveunne suikuda.

Kõige rohkem segas kurjuse korts kulmude vahel. Iga kord, kui peeglisse vaatasin, nägin esimesena kurjuse kortsu.

Sellel lool on õnnelik lõpp, muide.

Mul on väga kuiv näonahk ja otsisin netist endale hüperniisutavat kreemi. Sain kätte, määrisin peale iga päev ja siis nii paar kuud hiljem järsku mõtlesin: oot, ma olen kurjuse kortsu ära unustanud.

Ja üldse, kui ma siis kreemi pikemalt silmitsesin, oli seal suurelt kirjas “kortsude vastane”, aga no ma ei pane tähele asju, mis mind ei huvita, nii et mu jaoks oli lihtsalt hea niisutav kreem.

Vananemine on hea kolmel põhjusel:

Üks, mul õnnestub tööl paremini rolli mängida. Täitsa usutavalt teen nägu, et ma tean, mida teen.

Kaks, ma miskipärast järsku teangi, mida ma teen. Suure osa ajast vähemalt.

Sest – kolm – ma olen nüüd järsku nii vana, et mu kompetents = haridus + anne + kogemus.

Kogemus!

Kogemust oli vaja ka selleks, et üldse aru saada, mis mu anne on. Aga nüüd on seda annet kogemus veel ka lihvinud.

Anne – pean silmas midagi, mida ma oskan loomulikult paremini kui keskmselt osatakse ja millel on (töö)elus väärtus.

Enne jõule saan 37 ja esimest korda elus oskan ennast nende märksõnade abil üldse analüüsida.

Vananemine teeb minu heaks palju ära..

Täna rõõmustas mind Jack White mu jaoks ennekuulmatus koosluses. “Carolina Drama” – The Raconteurs, akustiline folk-variant. See on üks neist lugudest, mis hakkab otsast lihtsalt jutustama ja igasugu asju juhtub.

Veel – järgmisel laupäeval toimub see mu sõbra tantsuasi, millest ma väga vaimustuses olen. Facebooki üritus on siin. Ma lähen, tulge ka.

Aa, ja veel. Eile otsisin raamatupoest, ega “Minu Tokyo” juba jälle väljas ei ole, sest paar nädalat tagasi läks uus tiraaž trükki.

Veel ei ole, aga iga hetk peaks tulema, ütleb teade Rahva Raamatus. Lisasin isegi oma emaili, et pood teavitaks mind, kui toode saadaval..

Loodan, et te siis ostate jõuludeks kõikidele tuttavatele Jaapani fännidele posu mu raamatuid. Uus epiloog on muide päris mahukas ja kirjutan seal lahti mitu jaapani kultuuri aspekti, millele alles Eestisse kolimise järel pihta sain.

2 thoughts on “aasta emana ja vananemine

  1. Ja võlukreemi nimi on …? Mul pole kurjuse, vaid murekorts ja armastan kanda minitukka ehk siis iga kord, kui käärid taas tuka sisse löön, tuleb korts uue üllatava vägevusega esile.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s