Täna vastasin mõnele küsimusele omal häälel, aga hästi uniselt.
Teemaks olid jaapanlased Eestis.
Kuidas mu lapsed kahes keeles räägivad.
Mu lemmik aastaaeg Jaapanis ja Eestis.
Kus tahaksin aasta elada, kui saaks.
Kellega tahaks kolm tundi vestelda, kui saaks.
Palju jäi rääkimata, aga eks teinekord.
maarjablogi.com 
Kü-la-lis-postituuus! Olgu või igav!
LikeLiked by 1 person
Sho tegeleb sellega, nii et varsti-varsti.
LikeLike
Ma sellest ei saanud päris hästi aru, kuidas rääkimis- ja kirjutamisteemad erinevad.
Sügisene rõõmuprojekt on suulisele eneseväljendusoskusele ainult lisanud. Ei imesta, et see teine asi meelest läks.
Tantsuasi sai kirja. Liigesed nii rõõmsad, tahavad uusi impulsse. Sõrm küll sidemes.
Aitäh, et oled levis :))
LikeLike
Aitäh lahkete sõnade eest!
Kirjutades saab sõnumi täpseks lihvida ja lõpuks on must-valgel selgelt kirjas.
Rääkides on ikkagi suvalisust ja voolamist rohkem ja kuna ma pole nii sõnaosav ka, siis on paremad niisama jutu puhumise lood, mitte selline, kus sõnumi tähendus peaks nüanssideni selgelt välja tulema.
See on mu meelest üks erinevus, mille põhjal rääkimise ja kirjutamise lugusid eristada. Lisaks on küllap lihtsalt tunnetus, et mis lugu mis vormis põnevam oleks. Ja tuju küsimus ka, muidugi.
LikeLike
“keel vahetub nii kergelt” – kas 2.5a tajub ikka, et 2 keelt? kohalike (lasteaia)sõbrannadega kogemata jaapani keelele üle ei lähe? (Meenub paari aasta tagune situatsioon, kui eng/est naabri junior läks sõbraga jutustades poolelt lauselt inglise keelele üle ja siis ei saanud aru, miks põlvepikkune, kes veel välismaa-keeli ei oska, järsku nii vaikseks jäi…)
ma ei väsi kordamast – ära vabanda nii palju 😀
@Ladina-ameerika – ei hakka mulli lõhkuma, aga soojust ja elurõõmu tekib IGAS normaalse kliimaga kohas elades – jääb surmani meelde, kui 2007 sai 2 nädalat Marokos käidud – MITTE kuskilt ei valutanud ja isegi päris mitu kuud peale seda oli täiesti inimese tunne.
LikeLike
Jah, elame raskes kliimas ja pinguta palju tahad, see mõjutab enesetunnet ja elu kõvasti.
Keelte osas – mu lapsed ei aja kaht keelt pea kunagi segamini. Marie vahel räägib Shoga natuke eesti keeles, aga see on pigem siis, kui ta sama asja jaapani keeles öelda ei oskaks. Suht harv juhus.
Aga näiteks kui ma ütlen Mariele: “ütle issile, et….”, siis ta läheb ja ütleb mu sõnumi Shole jaapani keeles edasi.
Ta teab ka öelda, et “issi räägib jaapani keeles” ja “issi ütleb konnichiwa, emme ütleb “tere”.
See on hästi veider ja üllatav, aga mõlemad lapsed on algusest peale kahes keeles matsu jaganud ja juba enne 2aastaseks saamist neid korralikult eristanud.
LikeLike