optimist

Kui päris otse öelda, siis alustada Jaapanist toidu importimisega olukorras, kus üle Venemaa lennata pole võimalik, inflatsioon vähemalt 20% ja majanduskriis kogub vaid tuure, on hullumeelsus.

Kui tahad veel raha teenida, mitte kaotada, siis lihtsalt rumalus.

Aga kui aasta algul jaapani toidu mõtet vaikselt lihvima hakkasime, oli maailm teistsugune koht.

Ja kuigi me oleks võinud kevadel otsustada, et ärme ikka tee, siis jätkasime. Ja suvel oleks võinud arvutada ja mõelda, et vist ei tasu… aga ikka jätkasime.

Sügisel oli üldse tormine me elu ja kui lõpuks päriselt selgus konkreetne summa, mis transport Venemaa tagant siia tänapäeval maksma läheb, siis hoidsime kahe käega peast…

… aga ikka jätkasime, sest hasart sees ja pall veerema pandud, partnerisuhted mängus jne.

Ja meil, kes me teame, kuidas jaapani toit tegelikult maitsema peaks, oli juba hammas verel.

Kuigi iga sammuga sai järjest selgemaks, miks mitte keegi teine kvaliteetsest toorainest valminud päris Jaapani toitu Eestisse ei ole toonud.

Sest see on tänamatult piinarikas ja piinarikkalt tänamatu.

Mis on iga toote tollikood ja kas see ikka on õige tollikood. Millised ametnikud oskavad vastata täpsustavatele küsimustele euroopa regulatsioonide tõlgendamise osas (vähesed) ja kas neid ametnikke kunagi ka tabada on võimalik. (Vastus on pea alati “ei”.)

Kust on pärit kõikide toodete kõik koostisained, ega miski pole Fukushimale liiga lähedalt – tõestage! Millised tooted peavad läbima vet-ameti kontrolli ja millises riigis see täpselt toimuma hakkab – sest seda tuleb teha liitu sisenemise sekundil. Ja palju see meile maksma läheb. Mis font ja teksti suurus on lubatud tootekirjeldusel ja millises järjekorras peavad koostisained märgitud olema. Kuidas peab olema korraldatud ja dokumenteeritud ladu.

Mahetoote märgisega me veel jamama ei hakanud, sest see on terve eraldi teekond. Nii et me ei tohi enda toodete kohta öelda “mahe”… kuigi tahaks. (Kas ikka lugesite vihje välja?)

Me, naiivsed, tahtsime veel laia ja põnevat tootevalikut. Oleks vaid teepoe avanud, saanuks pisut lihtsamini hakkama.

Oi, teevalik on meil lai ja maitsev tegelt.

Kuigi vahepeal oli isu kõik nurka visata ja ära joosta, siis ikka lasime kauba Jaapanist teele panna.

Nüüd hoiame hinge kinni, kas kaup ka tollist läbi pääseb ja mis see kõik meile maksma läheb. Sest ükskõik kui palju guugeldada või ametnikega suhelda, vana hea katse ja eksitus on vältimatu.

Eks olengi arvestanud, et tellisime endale lihtsalt luksusliku varu jaapani kvaliteettoiduaineid, mille pidulikult ise ära sööme. Nutame ja naerame ja sööme.

Lootsin, et vähemalt üks asi läheb hästi ja saame oma poe avada enne jõule. Siis teha kohe suure kampaania, kus ostetakse kõik kingikotti ära.

Aga jõuludeks ei saa ka pood valmis – heal juhul jõuab kaup tollist välja. Aasta viimastel päevadel, kui kõik on kingid teinud ja raha ära kulutanud, siis tuleme välja oma asjaga.

Kui see imeline reklaamjutt teid kõnetas, võite mulle kirjutada e-mailile. Siis saan kirja saata, kui pood valmis ja ehk ka letialust kraami pakkuda.

Aga eks mainin blogis ka, kui poest osta saab. Iga tellija saab määratult heldeid kingitusi kaasa, see on kindel.

Praegu on meil endale seatud ülesanne müüa ära võimalikult suur hulk saabunud tooteid, et kuludega nulli lähedusse jõuda. Ja siis – kui selgub, et oleme veel elu ja tervise juures – vaatame, kas kuulutame eksperimendi lõppenuks või paneme teele uue tellimuse.

Ma lausa kiirgan positiivsust täna.

Oleme kõik mitu päeva haiged, ma köhin nagu hobune. Aga kuna lapsed ka köhivad, siis nad ärkavad keset ööd ja vajavad lohutamist.

Kas te teate seda surinat, mis tekib kehas siis, kui oled 99% magama jäänud. Ainult 1% päris uneni minna, aga siis kostab kõrvaltoast hädakisa ja kuigi see on maailma kõige ebaloomulikum asi – sel hetkel jälle teadvusele tulla – siis tõused voodist. Ja keha vastab mingi veidra surinaga. Teate, millest räägin?

See oli peaaegu igaöine teema, kui lapsed veel väiksed. Nüüd pole ammu olnud, aga eile oli jälle.

Ja millal peaks minu keha end ravima, kui unele ei lasta.

Muide ma homme kavatsen olla järsku täiesti terve, sest Epp Petrone kutsus Tartusse üritusele.

“Minu Tokyo” ongi nüüd raamatupoodides, nii et teema on jälle õhus.

Tartu raekoja platsil, Valguskülas on selline raamatuüritus ja mina astun vestlusesse kell 15.

Palun tulge!　

Patrick Watson – “Love Songs For Robots”. Patrick on mu vana armastus ikka.