kolme päeva kroonika

Kõige rohkem ootasin ma sõbra laupäevaõhtust tantsukat, aga kui päev käes, ei andnud isegi ennast ära petta ja jäin koju passima. Vaim haige olemisest juba täitsa ära nõrgestatud ja see oli viimane löök.

Aga siis sõber saatis mulle selle õhtu playlisti ja pimedas lastetoas, käsi Marie seljal, hakkasin otsast kuulama.

Siis mõtlesin, et venitaks väheke oma haigeid väsinud konte muusika rütmis. Siis avastasin end juba õõtsumas ja varsti tantsimas.

Tantsupidu jätkus pimedas köögis, tass külmetusjooki käes ja enesetunne läks iga hetkega paremaks. See on nii huvitav, kuidas muusika ise (sõbra meisterlikul koordineerimisel) kannab läbi kõikidest nendest emotsioonidest, millest vaja läbi minna. Ma ei ole seda sõna kasutanud varem ja ei kasuta ka hiljem – aga kui see pole detox, siis mis on.

Üks hetk tuli kööki Sho. Tal olid ka kõrvaklapid peas. Nii õõtsusime hetke koos tantsida.

Küsisin, mis muusika tal kõrvas on. Ta ütles: Elmari tantsuõhtu.

Aga näete, ikka saime köögipõrandal tantsides kokku. Erinevused ei loe.

Pühapäeval jõin veel külmetusteed ja läksin rongile Tartusse.

Sain kohvikus kokku oma Tartu armukesega, kes mind endiselt suudab ära võluda. Sõime sooja šokolaadikooki ja ta kinkis mulle sünnipäevaks ühe asjakese, mis oli talle endale nii hirmus kallis. Ja siis ta ütles, et kuna see on talle endale nii hirmus kallis, on õige see just mulle kinkida. Kas pole imeline.

Siis läksin raamatuüritusele. Mulje jäi, et saab nii kolmveerand tundi rääkida, aga üllatuslikult sai kümme minutit. Nüüd ringleb netis mingi video, kus ma lösutan toolil ja olen natuke segaduses. Suur osa põhjusest, et pea tatti täis.

Aga nii tore oli inimestega juttu rääkida ja eriti tore oli T. kes tuli ja ütles, et ma olen ta girl crush. Ma siiani kümblen selles teadmises.

Sain endale ka mõne “Minu Tokyo” eksemplari ja mõtlen nüüd, mis nendega ette võtta. Võiksin teha lugejaloosi, eks. Et märgi end üles ja siis võid võita.

Aga lugejaloos on ülesehituselt selline asi, kus ma peaks teid kuidagi ära kasutama ja ma praegu ei suuda välja mõelda ühtki viisi, kuidas teid ära kasutada tahaks.

Armuke sõidutas mu raudteejaama ja rongil istusin vastamisi isaga ja ehk 9-aastase pojaga. Isa oli pojaga nii õrn ja hell. Nuusutas ta juukseid ja silitas hellalt pead, kui poeg ta süles korraks silmad kinni pani. Seda oli nii ilus mitte-jõllitada. Silmanurgast piiluda, juhuslikult pilgu üle lasta.

Kodus pidin kopsud peopeale köhima, aga rõõmustasin ikka, et käisin.

Marie eile lõunaund ei maganud, nii et öö oli pikk ja vaikne.

Hommikul helistasin perearstile ja ütlesin, et mul lisaks kõigele ka põiepõletik – ja sain õhtuks aja.

Ühe projekti koosolek hommikul ja teise projekti koosolek lõunal ja kui mõtlesin, et aeg Marie magama panna, oli Miki ta juba uinutanud.

Näitasin Shole toiduäpist, millise tordi ta mulle tellida võiks ja asusin autoga arsti suunas teele.

Autos mängis muidugi muidugi muidugi Sylvie Kreusch – Seedy Tricks. Sõbra tantsukalt näpatud.

Esiteks see trumm, aga teiseks – ma ei tea, miks see mu ajuga nii teeb, aga kohe kui tuleb see meloodia, kus ta laulab “I’m going off, let myself drop…” – mul pole enam mingit tagasiteed, saatus haarab rooli.

Astusin arstikabinetti ja andsin taskust uriinitopsi.

Annan selle teile enne, kui see mul taskus lekkima hakkab, ütlesin.

Ta küsis, mis mureks. Kirjutas kõik sümptomid üles.

Ma ütlesin, et lisaks kõigele on ohatis ja põiepõletik. Immuunsüsteem on ära nõrgestatud.

Ta ütles, et see tuleb tavaliselt pigem seksuaalelu muutustest, aktiivsusest.

Ma ütlesin, et ei ma olen kogueg stabiilselt aktiivne, stabiilne ja aktiivne.

Ta ütles, et kuulab mu kopse.

Ma ütlesin: palun vabandust, mul ei ole rinnahoidjat seljas.

Ta: nagu rindade nägemine oleks midagi erakordset.

Ma: no seekord te ei oleks kohustatud, aga panin teid sellisesse olukorda

Ta: hingake rahulikult suu kaudu.

Viskas pilgu mu rindadele ja teatas: kuulge teil on siin mingi tükk.

Katsus rindu.

Ma: mis mõttes. Nagu rinnavähk või?

Ta ütles: ei, see on vist midagi muud. Siin rinna kohal on ebasümmeetriline. Kas teil on selgroo kõverust või…. ja ta nimetas asju, mis 37aastasel inimesel üleöö viga võib olla.

Ta ütles: teeks ehk röntgeni.

Ma: mis see on siis.

Ta: see võib tulla ka sellest, kui noorena on olnud söömishäireid.

Ma: nagu anoreksia või buliimia?

Ta: ei pea isegi nii ekstreemne olema. Aga pigem näljutamine kui suur kaal.

Ma: seda muret mul poile olnud. Paraku ka stressiga mul isu ei kao, kuigi tahaks…

Ta: isu tõuseb, jah?

Ma noogutasin.

Ta: tänapäeval on rohtusid, mis tõesti aitavad kaalu kaotada. Viimasel ajal on populaarne üks ravim, mille puhul avastati, et see pärsib söögiisu. Diabeediravim muidu, aga kõik kasutavad, nii et poest pole enam saadagi.

Ma: kas ma võin seda ravimit täitsa niisama muretult tarbida või. Mitte mingite tagajärgedeta.

Ta: einoh, ilma riskita ei ole ükski ravim. Kui palju te kaalute?

Ma: ma ei tea…

Ja hakkasin suvalisi numbreid pakkuma. Ausõna, ma ütlesin kõigepealt 80. Aga 80 olin ma siis, kui Marie mu kõhus oli.

Ta ütles: näete, kaal on seal.

Ma vantsisin kaalule: teate, mul on täna sünnipäev…

Ta: palju õnne

Ma: … ja see pole üldse asi, millega tahaks oma sünnipäeval tegeleda.

Ta arvutas mu KMI.

Ta: pole üldse hullu, nendest mõnest kilost saate ilma ravimita lahti.

Ma: vana hea elustiili muutus vaja vaid ette võtta.

Ta: jah, kes oleks võinud arvata, eks

Ta: kas teeme siis selle röntgeni ikka ära?

Ma: kui te nii arvate. Ja köha?

Ta: teid on valus kuulata küll, aga tuleb lihtsalt kannatada. See läheb ise mööda.

Sõitsin koju, ikka tantsides. Mul on raske roolis vagusi olla.

Jõudsin, siis oli tulnud tort, aga ka lill ja šokolaad ja Viidingu luuleread kulleriga anonüümselt austajalt.

Helistasin lillepoodi, nad ütlesid, et kui on anonüümne, siis nii ongi ja nautige.

Siis külvasin mõnda aega süümepiinu igale sõbrale, kellelt küsisin, kas ta mulle lilled saatis. Kõik nad vabandasid kohmetult, et ei saatnud – kuigi selgelt oleks pidanud.

Sõime Sho ja lastega torti ja siis lapsed sõid mu šokolaadi ära ja karglesid pärast ringi nagu patareijänesed.

Siis vaatasin videotervitust, mis mu Tartu armuke salvestas ja kus ta loendas üles mu voorused.

Lapsed läksid magama.

Rääkisin Shole, kui hea armuke mul on. Ta läks kadedaks. Ma ütlesin: nüüd siis tead, mis tunne mul on iga päev sind Mikiga kudrutamas vaadates.

Ja siin me oleme.

A ja üks sõber tunnistas lillede saatmise üles. Ei tahtnud siin asja müstiliseks jätta, aga kukkus nii välja.

14 thoughts on “kolme päeva kroonika

  1. Vaatan seda pilti ja mõtlen, et kas Miki on erakordselt suur või Marie erakordselt pisike? Või on Miki lihtsalt talviselt kohev? Keerasid ju kütte mitu kraadi allapoole, mis tal üle jäi kui kasukas tihedamaks kasvatada.

    Like

    1. “Kohev” on viisakas sõna Miki kohta. Tal seda kõhukest ikka jätkub 😀 Aga Marie nii tilluke pole, pildistamise nurk ehk kuidagi võimendab Miki massi…

      Like

  2. Palju õnne!
    Ma ka köhi-hing-seest-välja klubis, väga tüütu, õnneks ei ole ohatist, põiepõletikku ega sünnipäeva (hea kombo), torti küll tahaks ja head muusikat aga pärast pidevaid koosolekuid kõrvaklappidega, no ei taha vabatahtlikult kõrvaklappe, no ei suuda.
    Aga see on nii lahe, et Sho kuulab Elmari tantsuõhtut 🙂

    Like

    1. Aitäh! Mul hakkab haigus viimaks vist üle minema. Kõrvaklapid on mul nii külge kasvanud, vahel on laste lärmi ilma klappideta võimatu taluda

      Like

  3. Nägin sind Petrone FB postituses paksus talvemantlis toolis lösutamas, paistad just nii lahe välja nagu blogis kostad 😀 Ja muidugi õnne sünnipäevaks takkajärgi!

    Like

  4. Paranemist, head õnne ja mahedat pärituult lemmikblogijale!
    Ausõna, meeldib sõnakasutus, meeldivad nii Su mõtted kui mõttepausid, nii diibid kui argised sissekanded ja eriti veel nende põimimine. See on kunst.

    Liked by 1 person

  5. Kes oligi see massöör või kiropraktik, tänu kellele Sho selg sirgu läks? Kirjutasid sellest millalgi

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s