Õudne, mitu päeva juba tunne, et mõtted ei mahu ajusse ära. Vaja mälestused välisele kõvakettale laadida või kuumenen üle. Ma olen nagu Dumbledore.

Tellisin taksot varahommikusele laevale, äpp otsis ja otsis ja otsis, aga ei saanud konksu otsa ühtegi viie-eurost sõitu. Hädas valisin 11-eurose, siis näkkas kohe.

Ukse ette sõitis vana mersu, valged nahkistmed. Mängis juhi playlist. Esimene lugu oli pimedatest tühjadest tänavatest. Teine lugu oli breathe. – Haze.

Kuulake, saate kohe aru, mis tunne oli. See on kella nelja lugu. Kell oli pool kuus küll. Aga tunne oli kella nelja oma. Mul olid silmad poolkinni.

Lõi sihukese õhustiku ja ma mõtlesin: respekt, mees. Kui ma sõidaks taksot, teeksin täpselt samu valikuid kui tema: kellaaeg – ainult tühjade tänavate pime varahommik. Muusika – oma. Hind – kõrge.

Oleks temaga veel tunnikese mööda linna tiirutanud, aga pidin laevale astuma.

Mu tööelu on sellises seisus, et… kui see on töö, siis ma küll tööd teha ei taha. Mitte kogu tööelu, aga üks projekt.

Stress ajab mind üldiselt sööma, aga see on nii next level, et võttis mitmeks päevaks söögiisu ära.

Või on asi mingis viiruses, mis mind jälle jalust lõi.

Neil aegadel on mu turva-mõte mingist intervjuust Mark Zuckerbergiga, kes ütles umbes nii: vaatan hommikul telefonist endale saadetud sõnumeid teades, et mitte ükski neist pole hea uudis, sest head tahetakse alati näost-näkku öelda. Ja kui sa oled Facebooki juht, siis kõik sõnumid pole pelgalt halvad uudised, vaid maailmalõpu-tasemel katastroofid, mida sa pead lahendama asuma. Iga. Päev.

Vaatab sõnumid ära ja läheb surfama või võitluskunstitrenni. Sest need on ainsad paar asja, mille juures tähelepanu peab 100% kohal olema, muust ei saa mõelda. Ja kui trenn tehtud, siis tööle.

Kui Mark saab sellega hakkama, saan ma hakkama millega iganes ma pean tegelema praegu, on mu mõte.

“Mul on kiire” on sihuke mitte-usutav fraas, aga no… Viimase kahe ja poole nädala jooksul olen näiteks avanud jaapani toidu veebipoe (jaapanitoit.ee), viinud läbi haiku töötoa, käinud noortekeskuses Jaapanist rääkimas, reedeti jaapani keele ja kultuuri tunde teinud, käinud Soomes lähetusel, pidanud konfliktseid veebikoosolekuid ja juhtinud (fakin juhtinud) keerulisi läbirääkimisi, kirjutanud – lõdva randmega, sest kõige muuga võrreldes on see nii lihtne – projekti kogukonnaaia toetuse taotlemiseks. Samal ajal lapsed käivad aias ainult kolm korda nädalas ja praegu on tuulerõugetega kodus.

Apteegis küsin tavaliselt nõu proviisorilt, aga ei viitsinud järjekorras oodata. Tuulerõugete tarvis on vaid mingi sügelust leevendav kraam, pole raketiteadus.

Uurisin hoopis müüjalt, mida tuulerõugete leevenduseks võtta.

Vastas: “Ainult kaks valikut on. Venekeelsed inimesed eelistavad briljantrohelist, eestikeelsed vahtu”. Üllatav vaatenurk. Proviisor oleks küllap teisiti vastanud. Eestlasena otsustasin vahu kasuks.

Ärgata on raske, õieti magada ei oska. Süüa teha on raske. Koristada ja pesu pesta on nii raske. Regulaarselt trenni jõuda – keeruline. Prügi välja viia – õudne. Lapsi kasvatada – võhmale võtab. Head suhet kaasaga hoida… Aga mul tuleb kõik välja.

Tööd teha – miks inimesed üldse tööd teevad, täiesti kohutav. Raha üle arvestust pidada – kulukas. Autosse bensiini lisada, oeh. Autot koristada? Ei . Arveid õigel ajal tasuda… Lapsed aeda ja aiast, tütre juukseid kammida. Enda juuksed kammida. Kass kuseb nurka, sest liiv ununes vahetada.

Aga ma saan kõigega hakkama, sest nii on. Lihtsalt imestan, et kuidas ometi. Aasta tagasi poleks ette kujutanud.

Aga inimesed saavadki hakkama.

Ja kui ei saa… No ainult loogiline, et ei saa, sest täitsa lõpp.

Olmega vaja toime tulla, inimsuhted korras hoida ja siis veel ühiskonnas positiivsel kaalupoolel istuda.

Kuulasin sada korda lugu “Lord Forgive Me” ja järsku sain uutmoodi aru katoliiklikust patutundest. “My darkness in Your sunshine”.

See, et sa tõesti tahad teha kõike õigesti selles keerulises maailmas, aga ei tule välja, sest kirg ja viha ja väsimus. Siis ongi nii, et lased kellelegi kuuli kerre ja unustad püstoli kirikus ka taskusse.

Mitte meelega, aga elu on nii raske õigesti elada lihtsalt.

Tean, millest mina preestriga pihipingis räägiks. Nendest hetkedest, kus tahaksin olla inimlikum, aga ei tule välja.

Räägiks, kuidas tütar ärkab öösel kell kolm ja nutab “valus!”, sest punnid nahal ja minu esimene reaktsioon pole kaastunne, vaid ärritus.

Need on vist need hetked, kus me püüame püsida jumalanäolised, aga ei kuku nii hästi välja?

Niisama räägin, ma täpselt ei tea, mida kristlikus teoloogias “jumalanäolisus” tähistab.

Tsiteerides Theo Von’i kuldseid sõnu: parafraseerin praegu ennast, sest ma ise ka ei saa aru, mida ma räägin.

Theo Von on nii armastusväärne, pole teist temasugust. Olen ta standupe ja paari intervjuud näinud varem, aga vend andis mulle vaadata tema vestlust Louis CKga ja hea, et ma vaatasin, mitte ainult ei kuulanud.

Louis CK on mu täielik lemmik olnud aastaid ja juba esimestel minutitel kaamera püüab paar momenti, kus tema näol peegeldub totaalne vaimustus Theo Vonist. Kui mees, kellest mina vaimustun, on vaimustunud teisest mehest, siis see paneb tolle vaimustushierarhia tippu, selgelt.

Hiljem selgub, et nad ei tea teineteist ja eelmisel õhtul viisakusest Theo standupiga tutvudes Louis üllatus rängalt. “Su lood on nagu ehteid täis jõulupuu.”

Omg, “Musket fire“, millest nad räägivad, on Spotify’s lihtsalt olemas! Tean, kuhu tänane tööpäev kulub. Lisaks blogimisele.

Mul on viimastel aastatel tekkinud väga hea kaine meele säilitamise programm. Podcastid, standup, audioraamatud, muusika on osa sellest. Kui vaja maha rahuneda pärast kohutavat koosolekut, näiteks. Väike “Texas Sun” vahele. Tripin tulise päikese käes selle kutiga ja ta ütleb “ooh baby you’re so gorgeous”. Kui on vaja ühelt ülesandelt täiesti teistsugusele ümber lülituda.

Olgem ausad, ma tegelikult tahaks, et Louis CK vaataks mind sellise pilguga nagu ta vaatab Theod.

Mõtlesin, miks nende kahe vestlus mind rõõmustas ja üldse, mis see minu asi on, kas Louis imetleb Theod või mitte. Asi vist selles, et kuulan inimesi, kes mõtlevad peamiselt sellest, kuidas lugusid jutustada ja nende vaimustus vaimustab mind. Ja ma tahaks ka, et mu lood oleks nagu jõulupuu.

Inimlik olla on raske. Ise inimene, aga ikka raske.

Kuulasin, kuidas Luukas seletas Shole lasteaiarutiini, jaapani keeles muidugi: hommikuti läheme palvusele. See on kristlaste Jumala auks.

Kui viieaastane suudab eristada kristlaste jumalat teistest jumalatest, siis… No mis siis. Aga mulle tundub, et siis on hästi, igatahes. Hea algus. Haritud inimene peaks teadma võimalikult paljudest religoonidest võimalikult palju.

Üks lugu, mida ma jäin kuulama, kuigi algul torisesin, on FaceSoul – Grow.

Esiteks, ma suhtun skeptiliselt kõigesse, mis kõlab nagu Bobby McFerrin, aga ei ole. Ja teiseks, mis kuradi positiivne sügav sõnum.

Mõtlesin algul. Aga siis kuulasin, et see on lihtsalt nii retsilt ilus ja sõnum on nii armastavalt isalik, jumalalik, et ainult paadunud küünik trotsib sellist lugu.

Mul on vaja olnud seda tunnet, mis lugu tekitab. Nii olen seda kümneid kordi kuulanud. Ja see…. keelevärk, see plaks noh, see… see on nii eksootiline.

Inimlik olla on raske.

Koolis viimase paari tunni teema oli konfutsianism. Inimlikkus, kohasus, kombed… mis viimased kaks olidki. Jaapani ühiskonda on konfutsianism tugevalt mõjutanud. Ühiskondlik hierarhia jne.

Igatahes tegime debati teemal “Õpetajat tuleb austada ja usaldada”.

Just eelmises tunnis ütlesin õpilastele, et järgmisel korral tuleb hiragana test. Aga te lubasite, et kursuse jooksul ühtegi testi ei tee, ütles õpilane.

Mmmmmmm ma valetasin, vastasin.

Nii hea on saada päris reaktsiooni õpilastelt. Selle peale sain päris reaktsiooni.

Järgmine kord jagasin testilehti laiali ja õpilased muretsesid, kas nad oskavad ja kuidas test nende õpitulemusi muudab.

Ma ütlesin, et see test on kõige tähtsam asi sellel kursusel, millest sõltub kõik. Siis ma ütlesin, et see on täiesti suva test, millest ei sõltu mitte miski.

Siis ma ütlesin, aga hästi leebe häälega, et mul on täiesti ükskõik, mis tulemusele te testi teete. Siis sõnastasin natuke paremini, et mitte ülbelt suva, aga te ju saate aru, onju onju onju, miks minu jaoks vahet ei ole.

Ja nad noogutasid mõistvalt. Ja mulle tundus, et meie vahel on päriselt ka mõistmine.

Õpetajat tuleb austada ja usaldada. Debatt konfutsianismi kastmes.

Mõlemad pooled tahtsid tegelikult vastu väidelda. Ma ütlesin, et ükskõik mis argumendi poolt kui vastu väitlemise ehk mitmest vaatepunktist nägemise oskus on superpower kogu eluks.

Ja et julge inimene võtab kaaluda vastase argumendi kõige tugevama versiooni, mitte ei maadle õlgmehikesega. Tõeliselt julge inimene aitab vastase argumenti veel tugevamaks lihvida.

Väitluse lõpuks olid tunded natuke tulised ja ma ütlesin, et tšill, see on lihtsalt üks lause, mis ma tahvlile kirjutasin, saage üle, ärge võtke nii isiklikult.

Mulle tundub – võib-olla eksin rängalt – aga tundub, et meil on nüüd õpilastega usalduslik suhe. Et nad saavad aru umbes mis värk minu tunnis on ja ma võin veiderdada mõistlikul määral.

Aga need tunnid on endiselt mu nädala lemmikhetked.

Enne konfutsianismi olid shintoismi teemad, vaimud-jumalad, loomismüüt-keiser jne. Andsin ülesande uurida kümmekonna erineva yokai iseloomu ja siis arutada omavahel, kelle võtaks endale õpetajaks, kelle sõbraks, kellega vallutaks maailma, kelle äripartneriks, kelle jalgpallitiimi. Muidugi oli vaja põhjendada otsust.

Õpilaste valikute seletusi kuulates nalja sai, sest suur osa yokaidest on kiuslikud inimsööjad. Samas Nurikabe on selgelt hea väravavaht jne.

Maitea. Mulle meeldib.

Vaimustavat mõtteainest ammutasin Michael Levini vestlusest Lex Fridmani podcastis. Tegelikult olin varem kuulanud, aga jagasin viimase postituse kommentaariumis mingi teema peale ja hakkasin siis üle kuulama.

Kolm tundi kestab ja pakun, et 90 protsenti lausetest, mis Levin ütleb, on kas vaimustavad või vapustavad mu jaoks. Oleks mul bioloogia või arstiteaduse kraad, siis oleks protsent pisut väiksem küllap. Aga praegu nii. Soovitan palavalt.

Kuulasin otsa ka Fridmani vestluse Betül Kacariga elu algusest me planeedil. See oli mu jaoks keerulisem kuulamine, aga oi kui huvitav. Defineerida elu kui “erinevad huvitavad lahendused keemia probleemipüstitustele”, väga valgustav mulle.

Kuidas üldse saab huviga kuulata pikka vestlust, mis on nii keeruline, et suur osa mul üle pea läheb, mõtlesin.

Ma arvan, sest mu sees on küsimus.

Sest mind juba ammu huvitas, et oot kuidas siis päris täpselt esimene elu tekkis – mida me selle kohta teame või üldse teada võime.

Aga see küsimus tuli mu sisse… no äkki kümme aastat tagasi, mitte varem. Päris huvi, mõtlen. Ma olen hiline õitseja.

Kui seitsmendas klassis keemiatundi läksin, polnud mul elu alguse teemal mitte ühtegi küsimust. Seepärast läks kõik see keemia minust kooli ajal mööda. Kõik.

Isegi kui õpetaja oleks esimest keemiatundi alustanud sõnadega “keemia otsib vastust sellistele põnevatele küsimustele nagu…” ja loetlenud hulga – isegi siis oleks see minust mööda läinud. Sest ükski neist küsimustest ei olnud minu sees olemas.

Täiesti lootusetu. Kuidas üldse saaks teise inimese sisse küsimusi istutada.

Marie puhul mulle meeldib, kuidas ta laulab fraasi “My dreams come true when I get high“. Ja kuidas, kui üks seitsmeaastane ütles, et ta on tita, Marie vastas: Ma ei ole tita, ma olen liiga suur Lily Marie.

Viimasel ajal mõtlen, et milline perekond me tahame olla. Nüüd, kus meist keegi pole enam väike vääks, on aega sellistele asjadele mõelda. Nii lahe.