vaenlane

Võõrutasin end jõulude ajal Instagramist, sest olin tõsises sõltuvuses. Kustutasin äpi telefonist, esimesel päeval tõmblesin natuke, haarasin telefoni ja vaatasin aegajalt nõutu ärevusega ekraani. Aga juba järgmine päev elasin edasi ilusat instavaba elu.

Nüüd, isa raamatu kirjastamise kajastamisega seoses, laadisin äpi jälle alla ja ei möödunud päevagi enne, kui sõltuvus vanas mahus tagasi.

Aga internet teeb nii häid nalju koguaeg, mis ma parata saan.

Oma tänase lemmikbändi leidsin ka Instagramist. See oli jupp sellest Youtube’i videost. Guugeldasin – Brothers Moving on lege taani vendade tänavabänd, tuleb välja.

Oeh aga muidu…

Täna hommikul nii rõõmustasin. Tuttav oli tellinud meie veebipoest jaapani rohelist teed ja sain sellise sõnumi: see on imeline. Nagu tuulepuhang on see maitse, nagu sõnajalg, mis end lahti rullib, nagu kevad, kes tõstab pead, kui jää läheb.

Teate, kui raske on mul enda asju ja tegemisi reklaamida. Ma ei tea, miks. Ei oska probleemi nüanssideni ära kirjeldada, heast psühholoogist oleks abi.

Mul on eluterve enesehinnang, võib-olla isegi tsipa liiga kõrge ja see laseb mul elada enesekindlalt oma mesimagusat argipäeva.

Pisike tõrvatilk küll, teise nimega mu Sisemine Vaenlane.

Õnneks vaenlane ainult istub niisama vaikselt ja kortsutab kulmu. Aga tegelikult ta võiks võtta advokaadi.

Kui võtaks, siis advokaat põrmustaks mu lõdva randmega – mu kogu isiksuse, moraali, võimekuse, saavutused. Kõik.

Aga ta ei tee seda. Ta lihtsalt istub mu sees mornilt ja vahel hakkab midagi ütlema, aga ma panen näpud kõrva ja karjun la-la-la.

Isa raamatu jaoks toetust küsida on kõige lihtsam, sest see pole minu asi. See on mu isa ja Kristeli ja Stella asi ja mina olen lihtsalt suur fänn.

Mulle meeldib Hooandja mentaliteet, et tegu pole heategevuse, vaid oma ägeda asjaga kaasa kutsumise platvormiga. Just niisuguse tundega ma seda teengi.

Nagu see tänavabänd – võite mööda minna, aga võite peatuda ja sellisel juhul saate osa muusikast, mida me niikuinii teeme, sest armastame.

Aga näiteks veebipoega on see, et ma müün justkui midagi ja raha läheb justkui minu tasku, nii et kui ma ütlen, et mu kraam on hea, siis… no muidugi ütled, et hea. Sa vana ärikas, kuradi kapitalist.

Helistasin emale ja hädaldasin sel teemal. Ta ütles, et sa ju ise usud oma asja. Jah, aga ikka.

Samas, kui ma pakke teele panen, siis pole üldse raha teenimise tunne. Esiteks vist seepärast, et igasugune kasum on selles projektis kaugemal kui silmapiir, nii et ma ei mõtle sellele.

Pigem teen tundega, nagu teeks heategevust. Mis on veider. Aga kui tead, et kuskilt kullamägesid ei tule, siis kaob teenimise kramp ära ja saad lihtsalt rõõmuga head asja levitada.

Kuigi tegelikult meil ei lähegi väga hullusti. See on päris lahe. Ootamatu, hehe.

Aasta algul, vahetult enne poe avamist läksime J’ga pakendikeskusesse vajalikku kraami varuma. Seal oli nii hea muusika ja lahked inimesed juba algusest peale, aga kui ütlesime, et Jaapanist impordime, ütles üks poemüüja, et ta on kvaliteetse rohelise tee fänn, aga seda ei saa ju kuskilt. Lubas meilt tellida, kui palgapäev käes.

See tegi muidu kõhkleva olemise nii palju helgemaks. Et võibki juhuslikult põrgata kokku inimesega, kes on täpselt sihtgrupp.

Veebruaris ta tegigi ostu, aga kirjutasin talle midagi ühe tootega seoses. Ta vastus oli nii ilus. Kiitis me sojakastet ja teed taevani.

Tema kiri oleks väärinud minu vastust, aga oli veebruari keskpaik ja ma veetsin suure osa ajast voodis siruli reaalsust eirata püüdes.

Kõigele lisaks kripeldas iga päev, et selle kirja vastuseta jätsin.

Kuni paar päeva tagasi oli järsku rõõmus hoog sees ja otsustasin, et pole liiga hilja ja üldse hoopis helistan talle.

See kõne tegi tunde järsku nii heaks.

Õnneks pean järjest vähem ise oma kraami kiitma. Saan lihtsalt tsiteerida, et sojakaste on jumalik ja tee-elamus on nagu kevadise jää minek.

Aga tõsiselt, see trots enese promomise vastu on keeruline pundar harutada.

See sisaldab näiteks põlgusetunnet inimeste vastu, kes end häbitult otse promovad.

Mu silmis on väärikas promoda ennast läbi lillede, tasakaaluks lisada eneseirooniat ja midagi piinlikku ja paljastavat. Nagu see eeskujulik postitus siin teie ees.

Sest otse enda promomises on mu jaoks mingi täiesti eemaletõukav element. Kuigi selfie-kultuuriga võiks juba ära harjuda ja üle saada, siis ma ei saa.

Muidugi võiks väsimatult kõikide teiste häbematusele rusikat viibutada, aga mul endal on ikka ka mingi probleem ja tunne ütleb, et Sisemine Vaenlane on kuidagi asjaga seotud.

Haha ma mõtlesin, et ei oska täna millestki rääkida ja üle paari rea ei kirjuta.

Brothers Moving – Minnie the Moocher