piiripeal

Täna helistasin maailma parimale jutuvestjale Piret Päärile ja küsisin, kas ta oleks nõus meie raamatu esitlusel osalema. Ta ütles, et kindlasti-kindlasti. Ütles, et ta jutustab isa jutte tihtilugu.

Ta on Prantsusmaal ja rääkisime vaid paar minutit, aga nende minutitega ta ütles juba nii palju olulist nii isa lugude kui jutustamise kohta üleüldse. Tekkis tunne, nagu alati temaga rääkides, et tahaks teda pikemalt kuulata.

Mõtisklesin, kas peaks koolilapsi esitlusele mobiliseerima, siis ütles, et need on lood inimestele. Kes lapsed kahtlemata ka on. Aga jutustada võib neid lugusid ja üldse lugusid ka täiskasvanutele.

Andry jutud on ju piiripeal, ütles.

On, jah, piiripeal.

Üks ajakirjanik võttis ka täna ühendust, isa endine töökaaslane. Teeb raamatu tegemisest väikese loo lehte. Rääkisin talle paar isa juttu ümber, ise itsitasin. Ütlesin, et Piret ütles, et Andry lood on piiripeal.

Rääkisin, et isa kirjutas neid lugusid oma õpilastele mõeldes ja need olid osa tema… meetodist.

Mu ema ütles, et hoolimata oma waldorfpedagoogika taustast mõtles isegi tema, et mõni asi, mida isa õpilastega tegi, oli niisama veiderdamine.

Alles paarkümmend aastat hiljem, olles piisavalt neuroteadlaste juttu kuulanud, sai aru.

Seda ma vist ajakirjanikule ei öelnud. Aga ütlesin, et need lood olid osa õppimisprotsessist, mis ka tol ajal koolijuhtidele kõrvalt vaadates õppimisena ei paistnud.

Mu vanaema töötas kunagi Kalevi ujulas. Rääkis, kuidas kolleeg osutas aknast välja: kuule, kas see on sinu poeg?

Tema siis häbenes silmad peast, sest ta poeg mängis oma klassi poistega jalgpalli. Ainult et jalgpall oli plekkpurk ja väljak oli kogu vanalinn.

Isaga oli see jama, et temast ei olnud võimalik mööda vaadata. Ta oli 2 meetrit ja 13 sentimeetrit pikk, nii et kuigi ta ei tundnud ega mäletanud kõiki, kellega tema kohtus, siis teistele jättis ta kustumatu mulje.

Eelmine nädal just rääkisin kolleegiga, kes oli mu isa raamatu kirjastamist toetanud, sest ta armastab kilpkonnasid ja seal on üks lugu… Alles pärast märkas, et me temaga kolleegid.

Küsisin, kas ta mu isa teadis, ta ütles, et ei. Ma kirjeldasin, et oli üks hästi pikk mees selles linnas. Ta meenutas.

Ma ütlesin: pikk mees, kes alati kõndis paljajalu.

Aaaaa, ütles ta. Tean teda jaa!

Mõni päev tagasi panin Instagrami selle pildi, alla kirjutasin, et mina ja isa mingite lastega.

Paari järgneva tunniga tuli välja täpselt, kes on pildil ja mis toimub – ühe lapse 9. sünnipäev. Vasakul armastatud helilooja, kelle kodu ja klaver. Sünnipäevalapseni jõudis foto jälle peaaegu sünnipäevaks, üle 30 aasta hiljem.

Lahe ikka. Internet ja suhtlemine.

Muusikast: leidsin niiiiiiii hea loo! Daniela Lalita – Tenia Razon.