võrkurlane

Täna öösel oli lastega mingi draama, mis tuletas meelde, et viimaks ometi on enamik öid draamavabad! Aasta algusest alates ma Mariet lõunaunele ei suuna, nii et kui ta just ise ära ei vaju, on ainus uni öösel ja kuigi hommikuks on mõlemad lapsed meie voodis, siis nad suudavad seda teha nii, et ma vahepeal peaaegu ei ärka.

Kujutate ette, viimati sain niiviisi magada aastal 2017! Ja kõik kuramuse aastanumbrid enne seda.

Lasteaias käivad üle päeva ja kodused päevad on nii, et nad võivad tunni järjest kahekesi mängida ja itsitada. Statistiliselt võttes lähevad seejärel riidu või keegi saab haiget, ma sõimlen või lohutan ja järgmised 60 minutit veedavad jälle kahekesi.

Igasugu fantaasiamänge on – üks on draakon ja teine on… draakonihooldaja. Kord oli pikk mägimatk. Panid jalgrattakiivrid pähe, pakkisid seljakotti küpsised, võtsid matkakepiks suvel taimi toetanud toikad ja trepp oli mägi.

Suurema osa ajast nad omavahel räägivad eesti keeles, aga see mäng oli üks nendest, mis toimus jaapani keeles.

Ükspäev tuli Marie mu juurde ja ütles: “bush tahab apelsini.”

Ma: Bush?

Ta: Bush

Ma: mis on bush?

Ta: bush on bush.

Mariel on kaks modaalsust – pöörane naerusuu või tõsine puuriv pilk. Parasjagu oli viimane.

Ma: seleta mulle, mis täpselt

Marie tuleb mu juurde ja sosistab kõrva: bush on bush.

Ja nii veel edasi-tagasi, säästan teid sellest – kuni läksin alla apelsini koorima. Kui valmis, panin lauale.

Marie: anna apelsin bushile.

Ma: kus bush on.

Marie: vaatab multikat

Piilun teise tuppa, Luukas pomiseb: mina olen boss…

Oli raske siis Mariel öelda mulle otse, et ta oma venda bossiks kutsub.

Ta on sürr tüdruk. Me käisime matustel, laste esimene kohtumine surmaga.

Hommikul hakkasin neile meelde tuletama, et onu H. on surnud ja täna läheme teda ära saatma.

Aga enne, kui ma lause lõpetada jõudsin, hüüdis Marie: kui mina ära suren, siis zombi zombi zombi!

Sirutas kaks kätt otse ette, randmed lõdvad ja naeratas nagu säraküünal.

Ta saab mai algul kolmeseks.

Raamatu rindel, Hooandjas on juba 130 inimest projekti toetanud ja Kristel vaatas täna Osooni loomalugusid võrkurlaste kohta.

Nii hea sõna! Võrkurlased võrgutavad Võrus võrukaelu.

Oh pagan, ma mõtlesin selle mõneks teiseks päevaks jätta, aga nüüd ei saa ja pean ämbliku taustaloo ära rääkima.

Keskkoolis teatriklassis olid meil lavakõne tunnid Tõnis Rätsepa juhendamisel. Ja no temaga aja veetmine on privileeg. Sellest sain isegi kümnendikuna aru.

Esimesel poolaastal pidime mõtlema lauseid nagu “võrkurlased võrgutavad…”, oli vist et tähestiku kõikide tähtedega. Pidime neid esitama selgelt ja iga kord erinevale sõnale rõhku asetades.

Klassivennal oli lege lause: Ahto auto aken avaneb alati allapoole.

Ükskõik millisele sõnale rõhk asetada – see on naljakas.

Aga teisel poolaastal tuli valida üks lugu jutustamiseks. Mina valisin oma isa loo vanast ämblikust, kes väga rahulikult võrku punuma asub ja siis jääb üks kärbes võrku ja…

Ja te ei kujuta ette, millises vaimustuses sellest loost oli mu õpetaja. Ta ütles, et see on ilmutuslik, see on nagu paradiis, kus lõvid ja talled…