mänguõpetus

Kõige rõõmustavam oli see kommentaar, mis üleeilse postituse alla tuli. Jagan siin kõigiga:

Andry Ervald on sinu isa!!?? Ma astusin Viljandi (sel ajal veel) Kultuurikolledzisse 1998. a ja ta andis meile, huvijuhtidele, mänguôpetust. Kolledzi uus hoone polnud veel valmis ning me mängisime kooli vundamendi peal liivahunnikute ning kivide vahel.

Enamus kursusel olid ju kôik juba enda arust emmed ja issid, ôud änksad tâiskasvanud ning ta pani siiski meid tuliselt mângima. Ta tuhises mööda platsi ringi, kasutas oma kôva häält ja andis piltlikult jalaga tagumikku, et kas te hakkate mängima vai ei hakka???!!!! Hakkasime!!

Paljud said sealt sellise revelationi, et tee vôi püksi. Mina elan tema sädemest antud tules tänaseni…

Nüüd juba Prantsusmaal ja mu prantslasest abikaasa, kes opib zoomi kaudu Pariisis eesti keelt, sai täna tunnist kipemalt tulema, sest Piret Päär teeb teistele opilastele ülikoolis Eesti muinasjuttude ôhtut…

Selline kommentaar, ma lugesin sada korda ja rõõmustasin, sest nii osavalt on kirja pandud mu isa fenomeni essents.

See on üks põhjustest, miks ma julgelt isa raamatu avaldamise ette võtsin. Ma tean, et ilm on täis inimesi, kes siiani tema sädemest antud tules elavad. Kuigi sel nädalal sai tema surmast 12 aastat.

Temaga kohtumine, isegi põgus, oli paljude jaoks pöördeline moment nende elus.

Samas, temaga igapäevaselt koos elada oli sitaks keeruline. Ma isegi mäletan väikest trotsi, mis vahetult pärast tema surma tekkis, kui kõik siin-seal korrutasid, kuivõrd inspireeriv ta oli, aga ma mõtlesin, et arvate, et ta oli ainult inspireeriv või. Et see ei tulnud mitte millegi arvelt või.

Lapsepõlves oli isa mu üks parimaid sõpru, meil oli igasugu põnevaid vestlusi ja seiklusi. Aga vanemaks saades vaatad ikka oma vanemaid uue pilguga. Minul oli puberteet, tema oli bipolaarne. Polnud just maitsva supi retsept.

Bipolaarsuse diagnoosi sai ta alles 50aastaselt. Oleks pisut varem aru saanud, et depressioon on ainult mündi üks külg, oleks teda paremini mõista osanud.

Depressiooni perioodil ta ei tulnud mitu kuud järjest oma toast välja. Päeval magas, öösel luges raamatuid. Lääne-Viru Keskraamatukogu suurima laenutaja tiitli sai, vist täitsa ametlikult.

Me isaga hakkasime jälle hästi läbi saama siis, kui ma Jaapanisse läksin. Siis vahetasime kirju. Oeh, just vaatasin, et ta on sotsiaalmeedias sõber mu tolleaegse sõpruskonna liikmetega Jaapanis. Nagu kuidas noh.

Luges mu blogi, kirjutas kommentaare, mis üldjuhul olid huvitavamad kui mu postitused.

Palusin vahepeal emal endale saata foto, mis mulle täiega meeldib.

Isa tegi emale üllatuse ükskord – värvis elutoa seina ära. Hästi loominguliselt.

Alles siis, kui ema tuppa tuli ja püüdis oma tundeid kirjeldada, nägi isa ka seina uue pilguga. Nagu toas oleks jänesetapp toimunud.

Ma alati mõtlesin, et see on pilt, kus ema püüab uue seina kirjeldamiseks sõnu leida. Nüüd alles ütles ema, et ta hoopis õpib žongleerima.

Igatahes varsti värvis isa seina uuesti üle, helesiniseks, valgete pilvedega.

Ma sinist seina ei mäleta. Seda seina aga küll.