karussell

Täna on tunnete karussell. Hommikul guugeldasin välja isa kirja lastekirjanduse ja kirjutamise teemal, mida Epp Petrone oma blogis kunagi avalikult jagas, ja rõõmustasin, aga siis lugesin Priidu teksti ja poetasin pisara. See on väga ilus..

Sõime kogu perega lõunat rõdul patjadel istudes, sest päike oli nii soe. Idüll ja naer, mis kõik.

Siis oleks peaaegu sõber külla tulnud ja see tekitas elevust, aga mulle tuli meelde, et pärastlõunal ootab mind koosolek. Kohe tuju muutus, päikeseline vaba olek kadus.

Koosolek polnud kohutav, aga pärast oli ikkagi kõigest kõrini. Koduteel helistas Sho, et kas ma juba tulen, tal kellaaja peale minek. Aga ta ei öelnud mulle korralikult head aega. Ma helistasin tagasi ja ütlesin, et see on nõme, et ta head aega ei öelnud ja lõpetasin kõne ka head aega ütlemata. Poetasin autoroolis pisara nagu idioot.

Veider on ennast vahel kõrvalt näha, et mis reaktsioon tuleb millele ja miks tegelikult. Aga täna ma ei viitsi emotsionaalse intelligentsiga lehvitada. Selle asemel inertsist juba mitu tundi mossitan ja mõtlen trotslikke mõtteid. Kuna Shod polnud tükk aega kodus, siis mossitasin valdavalt lastega. Patud tuleb ikka nuhelda õiges suunas.

Kristel saatis nii võluva uue pildi, aga ma ei pane seda siia täna üles, sest postitus on selleks liiga nõme.

Kui head teksti tahate lugeda, soovitan ikka nendele linkidele klikkida, mis üleval ära märkisin.

Ükskord, kui ma hilja koju jõudsin, magasid nad kolmekesi nari ülemises voodis.