purjutaja lubadused

Reeded on ikka head päevad. Hommikul kell 6.38 lähen rongile ja siis kohtun õpilastega ja ükskõik mis, see teeb mulle rõõmu.

“Rõõm” on saanud parasiitsõnaks.

Saime Kristeliga joogas kokku ükspäev, ta näitas mulle garderoobis oma selle päeva raamatupilti ja me kilkasime seal ja siis tõmbasime end koomale, sest olgem nüüd normaalsed.

Me mõjume nagu mingid haiged rõõmukummardajad, ütles Kristel. Jaa, ma olen teadlikult pidanud vait olema sellel kohal, kus jälle sõna “rõõmuprojekt” tahan kasutada, ütlesin mina. Öka hakkab.

Pole paslik nii ebanormaalselt rõõmustada.

Meie raamatu projekti on toetanud juba 155 hooandjat ja 95% kolmandast eesmärgist on koos. Eesmärke on neli ja kui neljas tuleb, siis ma saan sisuliselt… no siis ma saan silmad kinni neid raamatuid jagada kõigile, kes tahavad ja ma ei pea üldse arvutama.

See on väike liialdus. Ma olen täna purjus.

Teate, mu vanaema (ema ema) rääkis ikka ja jälle üht anekdooti. Hiir kukkus veinivaati ja hüüdis appi-appi ja siis vist kass või keegi tuli ja kaalus hiire päästmist.

Hiir siis andis igasugu lubadusi: kui sa mind välja aitad, siis ma… Äkki oli, et siis ma luban sul end ära süüa.

Kass aitas välja, hiir pistis punuma.

Aga sa lubasid, ütles kass.

Kes siis purjus hiire juttu usub, ütles hiir.

Mõned küsimused kestavad läbi elu. Üks on, mida peaks või oleks pidanud ülikoolis õppima.

Mu kõige uuem vastus on, et ükskõik mida.

Sest lõpuks tuleb endale ikkagi kõik selgeks teha.

Majandus, poliitka, psühholoogia, meditsiin vähemalt. Igasugu mikro ja makro. Ja kui elu vastu huvi on, siis kõik ülejäänu ka.

Alusta ülikoolis sellest, mille vastu huvi on.

Hoidsin täna hinge kinni, sest üks tark mees podcastis ütles ka, et õpi seda, mille vastu huvi on ja ma peaaegu et palvetasin, et ta ei ütleks, et “sest lõpuks pead ikka kõik selgeks saama”.

Sest see oli minu originaalmõte tänase postituse tarbeks ja kartsin, et pean selle siis hoopis tsitaadina märkima, kuigi ma täitsa ise tulin selle peale.

Ja pole mõtet vinguda et miks ma koolis ei õppinud. No huvi polnud, mis me nüüd teeme siis. Õpi vigadest ehk tunne selle vastu huvi, mida ülikoolis õpid. Ja kui veab, siis edasises elus tekib veel huvisid.

Naval Ravikant on mu lemmik, nagu teate. Aga temaga on see, et kuna ta ei viitsi mitu korda sama juttu rääkida, siis ta on esinenud umbes kahes podcasis – Tim Ferrissi omas, sest nad on sõbrad ja Joe Rogani omas, sest see on maailma populaarseim.

Aga nüüd Tim Ferrissi podcastis tuli ta uuesti ja ma mõtlesin, nonii, peab olema põhjus.

Ta oli hoopis intervjueerija rollis, sest tema suur mõjutaja David Deutsch rääkis.

Ja kui saad aru, et Naval Ravikantil on iidol, siis.

Podcast oli teema sissejuhatuse sissejuhatuse sissejuhatus, heal juhul eessõna, ütleks. Kuigi kestis paar tundi. Ütleb, et on neli valdkonda, mida usaldada maailma õppimisel: epistemoloogia (Karl Popperi), kvantarvutus… pagan, ma olen liiga purjus, et neid sõnu eesti keeles öelda. Evolutsiooniteooria ja infotehnoloogia olid äkki teised kaks.

Muusikast, ma vist pole seda lugu jaganud teiega, aga FKJ – Us. Nii mõnus, kõige muretum kookoslugu maailmas. Tundub, nagu ütleks: võib võtta vabalt, võib tšillida. Võib isegi üksinda tšillida.

See on üks nendest lugudest, et kui keegi seda mulle kirjeldaks, siis ma arvan, et ei viitsiks kuulata. Aga kui kuulan ja vaatan, siis noniimõnus.
“A little bit of tension sometimes doesn’t hurt.”

Homme toimub Jaapani kultuuri päev. Ma osalen ka. Tulge!

Selle pildi peal ei ole palju asju, aga ikka tekib tunne seda tükk aega vaadata.