Räägitakse, et vigade tegemine on õppimiseks hädavajalik, aga mulle tundub, et vähesed tegelikult usuvad seda. Usuvad – ma mõtlen, elavad seda mõtteviisi. Ma pole ise ka päris kindel.
Aasta alguse keerulistel kuudel kuulasin jupi kaupa Talebi raamatut “Antifragile”. See oli mulle selline jõu ammutamise raamat.
Mul lugemus väike, aga Talebi musta luike olen lugenud, nii et taust enamvähem selge.
Nassim Nicholas Talebi “must luik” on äärmiselt haruldane ja ettearvamatu sündmus, millel on tohutu mõju ning mida saab tagantjärele ratsionaalselt selgitada. (Ma palusin chat gptlt ühe lausega definitsiooni.) Mustad luiged tabavad meid igal juhul, see sai raamatust selgeks.
Jutu jätkuks on tal termin “antifragile”, st süsteemi omadus, mis võimaldab tal mitte ainult vastu pidada šokkidele, stressidele ja muutustele, vaid ka neist kasu saada, muutudes seeläbi tugevamaks ja vastupidavamaks. (Mhm, chat gpt).
Nii et viimasel ajal peamiselt nuputan, kuidas saada antifragiilseks.
Raamatus juttu muuseas, et parem on selline süsteem, mis andestab väikesed eksimused.
Aa muide evolutsioon ja… üldse bioloogiline areng ka selline. Osad arvavad, et tegu on millegi äärmiselt täpse ja timmituga, aga ei ole. Kohe sugugi ei ole, olen paarist podcastist ja guugeldades õppinud. Üllatavalt palju on ruumi väikesteks eksimusteks, mis suures plaanis kahju ei too.
Aga Taleb toob eksimuste teemal näiteks taksojuhi kuust kuusse ebastabiilse ja vähese sotsiaalse kindlusega töö versus kümnendite pikkuse karjääri mõnes pangas või muus stabiilses süsteemis.
Esimene esmapilgul ebastabiilne, teine esmapilgul stabiilne. Aga see igakuine kõikumine ja ebastabiilsus teeb su antifragiilseks, samas kui krahh, mis varem või hiljem stabiilset süsteemi tabab, võib lõplikult vaiba alt tõmmata. Oot, kas see oli Taleb, kellel oli hea palgasõltuvuste tsitaat.
Chat gpt ütleb, et oli jah. “The three most harmful addictions are heroin, carbohydrates, and a monthly salary.”
Ja ma nüüd kuidagi saan sellest aru. Mul on tunne, et mu omapärane tööelu on mind teinud tugevaks. Tugeva-maks kui ma oleks, igatahes.
Võitluskunstide puhul esimeses trennis õpid alustuseks kukkumist. See tähendab, et et eksimine on mingis mõttes peamine, aga ühtlasi, et on vahe kobal kukkumisel ja osaval kukkumisel. Eksida tuleb osavalt.
Näete, ma hakkan vaikselt vigade kaudu õppimisest aru saama.
Sho töötab startupis, kus pole järgmise palga jaoks vist enam raha. Ma ei tea, võib-olla peaks muretsema, aga ei muretse.
Selline olukord oli kunagi tal ühes teises startupis ka. Läks tööle kusagile mujale ja kui seal hapuks läks, kutsus esimene startup, mis vahepeal end koguda jõudis, ta tööle tagasi.
Minus tekitavad sellised olukorrad pigem pisikest elevust. Ma mõtlen, et küll on tore, et ta ei ole töötanud 20 aastat korporatsioonis ja siis ühel hetkel ütleks keegi, et sorri, järgmist palka vist ei tule.
Oi teate, kui ma hiljuti “Minu Tokyo” uue epiloogi kirjutamise jaoks raamatu ise läbi lugesin, siis väga imestasin, et olin kirja pannud selle ärevuse, mida minus tekitas stabiilne mugav elu. Ma mäletasin seda ärevust, aga ei mäletanud, et selle raamatusse märkisin ja nii selgelt veel.
See on esimese trüki epiloogist:
Lugesin seda nüüd aastaid hiljem ja teate, mul tekkis suur uhkuse tunne enda üle. Ehe inglisekeelne “I’m so proud of myself”, mida ma võib-olla et kunagi tundnud ei olnud.
Sest ma ei tea teisi olukordi, kus tuleviku-mina oleks lahendanud mineviku-minu probleemi. Probleemi, mis vajas suurt julgust ja mida kirjutamise hetkel ma ei lootnudki lahendada.
Eestisse kolimine oli mu jaoks mugavuse ja stabiilsuse sõltuvusest välja tulemine.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hehe, homme ka päev.
maarjablogi.com 
Ma olen täiega mugavussõltlane! Meeldib, et ei pea mõtlema kas homseks toiduraha jagub ega pea elektriarve pärast muretsema, sest kindel sissetulek mille äramunemine eeldaks enam-vähem maailma lõppu. Mõnus ka see, et ei pea vanurina riigipensi peale lootma. Samas olles nõuka tingimustes hakkama saanud pole erilist hirmu selle ees kui kõik kuradile lendab.
Sinu julguse ees olen alati aukartust tundnud – üksi Jaapanisse põrutada – WoW.
Ebaõnnestumised ja tagasilöögid (kukkumised) on elu loomulik osa. Enamus meist pole tõsiste kukkumiste vastu ette valmistatud. Laste puhul üheks mureks ongi see, et neil kõik kuidagi liiga kergelt tulnud. Õnne olnud ja ise tublid aga ikkagi.
Vigadest õpitakse kui need liiga kardinaalsed pole või neid muudkui korratakse. Nagu öeldakse: Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki. Lihtne öelda, raske teha😉
LikeLike
ma mõtlesin 2007.-8. a majanduskriisi aegu samamoodi – mina olen ju harjunud, et täpselt ei tea, millal järgmine raha tuleb, aga mida vaesed koondatud palgatöötajad tegema peavad? pealegi oli “taksojuhi” taoliselt töötades raha olemasolu vähem binaarne kui see, kas on või ei ole kindlat palka. koondatu oli täiega koondatu, mul oli lihtsalt vähem tööd ja raha.
Teisest küljest usun, et igaühel on see lagi, milleni end antihapraks treenida saab, ise kohas. (see pole nüüd muidugi selle omaduse eri, vaid üleüldse mis tahes võime kohta.) Kui ei treeni, ei küüni sellenigi. Aga kui lagi käes, läheb sealt läbi murda üritades lihtsalt puruks, “ma olen ootamatutest järjestikustest kriisidest täiesti segi, ei suuda keskenduda ja karjun kogu aeg kõigi peale, no mis nüüd küll hästi aitaks, äkki rohkem muudatusi ja ebakindlust ja vähem magamist?”
Dieet mõjub ülekaalulisele küllap hästi, aga nälgija sureb ära, kui teda veel rohkem näljutada.
LikeLike
vaesuslõksu üks aspekt on ju ka see, et kogu aeg on nagunii üks pidev kriisilahendamine, kõik žongleerimispallid korraga õhus, ja ei ole seda momenti, kus saaks eemalduda ja suurt pilti vaadata, sest sellest tuleks järjekordne jama, mida kohe vaja lahendada (nt tõstetakse perega tänavale, kui KOHE üüri pole maksta).
LikeLike
Hästi öeldud.
LikeLike
Ma olen mugavusvabakutseline ehk siis palgatööline pole, aga vabakutselisena palkab mind üks tööandja ja seda regulaarselt, kõik need teised asjad, mida ka vabakutselisena teen, ei laseks olla lihtsalt laisk mugavusvabakutseline. Ei kurda olukorra üle ja nüüd, küpsemas eas meeldib, et teatav puhver on ikka olemas ja ei pea mõtlema, et “näe, pandeemia hakkas, kust homme leib lauale”? Üksi Jaapanisse minekut imetlen ka – ja ma tahaks seda Jaapani raamatut nüüd lugeda.
LikeLike
Jep, vabakutselisel tekib ehk loomulikumalt säästude kogumise komme (hoolimata kas madal sissetulek või mitte) sest sissetulek pole seotud kindla kuupäeva ja summaga. Järelikult peab ise oma raha peremees olema – vähemalt peremehetunne on.
LikeLike
Lugesin ka kunagi Minu Tokyo läbi ja vahetevahel Maarja blogi hüppab facebooki feedi 🙂 Jaapanis sai ka ca 8 aastat tagasi käidud, küll turistina aga sellegipoolest imeline kogemus, enne seda lugesingi aasta kaks enne Maarja raamatut.. (appi kas tõesti nii kaua aega tagasi juba)
Igastahes, seoses “mugavussõltuvusega”, ma kuidagi ise võtan seda nii, et kui mul jääb piisavalt raha, et aasta ära elada, siis ma väga ei muretse isegi kui mul tööd ei ole.. Hoian raha kokku ja küll midagi ikka välja nuputan. Muidugi eks see kõik eeldab seda, et inimene ei ole mingite subscriptionite ja laenude ohver ja ei osta massiliselt asju kokku, lapsi ka veel ei ole, muul juhul on juba raskem. Õnneks selliseid asju ise ei harrasta.
Kusjuures, töötasin ka hiljuti kaks aastat ühes startupis jutti, asjad on suht kiiva keeranud. Osaliselt ka sellest, et juhid ei oska vigadest õppida. Ja nüüd puudub täielikult motivatsioon tööd teha, eriti just kellelegi teisele tööd teha, tahaks lihtsalt olla.. Olla vaba. Kuidagi väga igatsen seda tunnet. Vaatan kas teen siis ka tööst pausi või lõpetan töösuhte üldse ära. Mugavussõltlase oht võib olla selles, et kui ta oma elu liiga mugavaks teeb, siis sellest mugavusest välja ei saa, sõltub liiga palju välistest teguritest.
LikeLike
issand. ma ei suuda nii suurt rahahunnikut, et aasta otsa ära elada, peaaegu ettegi kujutada. see oleks nii määratu turvadoos, et kõikvõimas tunne oleks kohe.
LikeLike
minu ebakindlad ajad olid ikka sellised, kus tööd ja raha oli, nagu juhtus, elasin sõbranna pool; ta mäletab, kuidas kord otsisime kõik taskud läbi, läksime saadud müntidega turule ja ostsime ühe muna. Vahel kutsusin sõbrad külla, öeldes “kui te jahu ja muna kaasa võtate, teen teile pannkooki, minu poolt on läätsehautis” (sest köögivilju oli endal).
See oli see aeg, kui ma korraks kahtlustasin, et olen rasedaks jäänud ja see oli paras paanika küll (olin enam-vähem kindel, et võimaliku lapse isa jätab mu selle peale kohe maha, sest ta oli kogu aeg rääkinud, et kõige hirmsam asi, mis naine saab mehele teha, on tema laps sünnitada, ning mina olin noor ja loll ja uskusin ka kõike) – mul pole püsivat tööd, raha on hõredasti, elan sõbranna juures, kas ma nüüd jäängi talle kaela peale?
LikeLike
Aasta jagu sääste on vaimne luksus tõesti.
LikeLike
Jaa, “vabadus” on põhiline märksõna. Vabadus oma aega ise planeerida ja teha asju, mis on mõtestatud. (Ma ei mõtle suuri, isegi väikseid. Et ei tee midagi, millel ise mõtet ei näe, sest keegi teine ütleb, et peab tegema)
LikeLike
Sa oled vintske.
Vigade tegemisel, õppimisel ja oma haprusest yle olemisel on 1 aga – kus on see piir, kus su jõud lõpeb, kus käib ootamatu krõps ja sa oled vaimne juurvili? Ja kui kauaks, või kogu eluks? Me ei tea seda kunagi ette. Ja need, kes on selle piiri yletanud, on nö vee alla kadunud, me ei kuule neist iial. Soovin, et meie traumad jõuaksid alati paraneda, enne, kui tuleb järgmine kõrgelt kukkumine või midagi.
LikeLiked by 1 person
jep, selles, et me kohtame katsumustest läbi käinud inimesi, kes on tugevad, on mänus ka nn survivor bias.
LikeLike
*mänGus*
LikeLike
Pisut hilinenud kommentaar, aga tahtsin kah käe püsti tõsta ja kuulutada, et eluaegse vabakutselisena pole MIND küll võimalik sissetuleku vähenemise või isegi kaotusega shokeerida. Olen karastunud. Kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. Lühidalt: ma ei ole mugavussõltlane.
Vintskusest ja haprusest. Ühest küljest (kogemuslikult) nõus, et kusagil on murdumispunkt. Teisest küljest (kogemuslikult) võib ka nii olla, et järjestikused kriisid üleüldse elimineerivad selle murdumispunkti, olgu siis igaveseks või ajutiselt. Jaa, mõneti nodsuga nõus, et “dieet mõjub ülekaalulisele küllap hästi, aga nälgija sureb ära, kui teda veel rohkem näljutada”. Kuid võib ka juhtuda, et näljutatu lülitub ümber teist sorti energiale kui seda on toit. Teisisõnu, järjestikused kriisid võivad tekitada kalestumise, olgu siis ajutise või jääva.
LikeLike
ma võiks oma jutu tglt lühemalt kokku võtta kui “vahel halvad asjad mõjuvadki halvasti”.
murdumispunktid elimineeruvad vahel ka täitsa suvaliselt. Morgie vist kirjeldas, kuidas tal ühel hetkel kadus kas ärevus või depressioon ära nii seletamatult, et ta kahtlustas mikroinsulti, mis lihtsalt selle koha ajus välja lülitas.
LikeLike
Jaa, põhiküsimus, et kuidas tulla elust läbi murdumata, aga samas ka kalestumata.
LikeLike