Eilse jutu jätkuks – see, et võitluskunstitrennis kõigepealt kukkumist õpitakse, tähendab, et kukkumine on kõige tõenäolisem asi, mis edaspidi toimuma hakkab. Esimeses tunnis võiks muidugi keelduda kukkuma õppimast. Öelda: ma ei kavatse kukkuda, nii et.
Aga kuidas kujundlikust kõnest välja tulla ja päriselt julgelt vigu teha, seda ma ei tea.
Ikka püüdlen haigelt stabiilne olla, kuigi selgelt on tegu lõpuni läbi mõtlemata strateegiaga. Näita mulle igavesti stabiilset elu.
Veider, et kogu oma stabiilsuse iha juures hakkan instinktiivselt stabiilsuse vastu töötama kohe, kui seda oma elus tajun. Tekib lausa füüsiline rahutus. Seesama, mida “Minu Tokyos” kirjeldasin, “lähme ümbermaailmareisile!”
Ma arvan, et viimati mässas mu alateadvus stabiilsuse vastu veebruaris, kui kaost taga ajasin ja arvasin, et pean auto müüma ja kastiratta ostma. Sest mul on vaja tõestada endale, et ma ei ole mugavussõltlane, võin iga hetk elustiili muuta, saada hakkama vähemaga.
Vahel, kui elulaine üle pea lööb, siis mind rahustab asjade ära andmine/viskamine. Tuuseldan mööda kodu ringi, et millest me võiks loobuda. See aitab kodu korrastada ka, aga ma arvan, et mu jaoks on asjade ära andmisel veel üks mõõde – see on endale öelda: näed, ilma selleta saame ka elada. Ja ilma selleta. Ja selleta. (Viimasel ajal õnnestub likvideerida vaid Mariele väikseks jäänud riided, aga ikkagi.)
Heaolu. Me sõbraga rääkisime kunagi, et selline kahtlane tunne on. Mul on mingid kuradi rõõmuprojektid, lapsed on imelised, meest armastan. Tema tuli välja kümmekond aastat kestnud depressioonist, hästi läheb nii tööl, loomingulises kui armuelus. Heaolu. Kahtlane.
Rääkisime sellest hirmust, mis tekib stabiilselt heal ajal. Äkki oleme me headest aegadest nii nõrgestatud, et ei oskaks enam halbade aegadega toime tulla. Heal ajal on suvised sääsed ka õudne traagika.
Eelmise postituse kommentaariumis (kus on üldse palju huvitavaid mõtteid) mainiti mu julgust Jaapanisse kolida. Ma ise pean tagasi Eestisse kolimist palju julgemaks sammuks.
Sest Jaapanisse minnes ma olin 21aastane tudeng. Mu aju-raadio oli sätitud ulja seikluse lainele. Fantaseerisin, mis võiks olla parim asi, mis minuga Jaapanis juhtuma hakkab. Mu elus oli selleks hetkeks juhtunud ainult häid asju.
Jaapanisse minnes teadsin, et ees ootab aasta jagu tudengiseiklusi, ainult enda eest tuli hoolt kanda. Eestisse tulles oli päris elu ja tõsised otsused, mis puudutasid ka Shod. Kui jaapanlane Jaapanist ära kolib, siis lihtsat tagasipöördumist ei ole.
Nii et Eestisse kolides fantaseerisin, mis on kõige hullem, mis juhtuda võib ja kuna minuga oli selleks hetkeks juhtunud ka kohutavaid asju, siis mõtteainest jätkus. Küsimus, kas tuleme toime – majanduslikult ja vaimselt.
Tagantjärele võiks öelda, et kõik sai ju korda, mis põete. Saite töö, saite lapsed, elate hästi, mis teil viga. Aga 2014. aastal mind oraakel ei külastanud.
Teate, isa raamatu projekt on Hooandjas kogunud 95% loodetud toetusest. Ma kohe ei oskagi midagi öelda. 183 inimest.
maarjablogi.com 
mul on olnud stabiilsusärevus kõige suurem natuke pärast päris äreva perioodi lõppu. Esialgu on kergendus, siis tuleb ärevus ja ma kahtlustan, et asi on lihtsalt selles, et aju on harjunud ärevusrežiimi peal huugama ega oska enam teisiti.
hiljem harjub ära ja kannatab stabiilsustki välja, aju harjub ära, et ei pea kogu aeg tulekahjusid kustutama.
ja siis läheb natuke aega ja hakkab jälle tunne, et võtaks midagi ette, sest on juba piisavalt rahulik julge tunne.
Pika äreva perioodi ajast (majanduskriis, ärakadunud kliendid ja pangalaen samal ajal) mäletan ärevusväsimust – ma žongleerin pallidega, mis peavad olema õigel ajal õiges kohas ja pallide ning kohtade arv raudselt ei klapi, nii et niipea, kui seisma jääb, variseb kõik kokku – ning ma tean, et saan hakkama, aga ma olen juba väsinud ning on ette näha, et seda žongleerimist on veel vähemalt pool aastat kuni aasta edasi. See tekitas masendust, väsimusmasendust.
LikeLike
seega on minu jaoks kõige suurem müstika, kuidas lapsevanemad hakkama saavad, sest minu ettekujutuses on lastega elu just selline pidev žongleerimine ja väsimus.
LikeLike
Ma tean seda tunnet ka, lastega – kui lisandub ka tööelu või muud vastutused – on tõesti see tunne. Ma olen püüdnud lõõgastuda, siis pallid ei kuku nii hullult ja kael ei jää kangeks. (Kuigi praegu täiega kaelaprobleemid. Oskaks ma elada oma sõnade järgi 😀)
LikeLike
Kui tagasi mõtlen siis tegelt 22’sena oli ka hull mõte Tshehhist üle piiri Austriasse tõmmata, edasi Prantsusmaale, et võõrleegioni astuda. Õnneks tuli julgusest puudus ja aru pähe😁
Noorena pole miskit hinge taga ja ei vastuta kellegi, millegi ees. Vanusega järjest kasvab stabiilsusiha, eriti kui pereinime olla. Mul igatahes enam ei teki ärevust stabiilses olekus😉
Täna sain tööl teada, et kolleeg kellega eile kildu sai visatud on ootamatult lahkunud siit ilmast. Tuletas meelde, et ükski stabiilne seisund pole seda täiesti ega igavesti.
LikeLike
Jah, vanemana ei ole ka tunnet, et hea elu jaoks peab koguaeg tõmblema ja seiklema. Rohkem sissepoole, selline elu muutub huvitavaks.
LikeLike
Julgus elada on suur kunst. Kui olin rängalt haiguse küüsis, siis pidin nii ennast kui lähedasi julgustama, et saan hakkama. See nõudis nii palju energiat, et kui tervis hakkas paranema, kukkusin vaimselt kokku. Ja siis tuli ennast tükkidest kokku panna ja leida elujõudu, et minna edasi.
LikeLike
Sellest ma olen varem ka kuulnud – et tõeliselt raskel ajal tuleb jõud ja saad hakkama. Aga kui raske aeg mööda saab, kukud kokku. Retsilt keerulised on need elumustrid ikka
LikeLike