ajavõit

Ma olen eilsest õhtust alates iiveldav ja nõrk. Esialgu on kõhujama tabanud vaid mind. Loodan, et nii jääb.

Aga väikesed võidud tuleb üles loetleda. Näiteks, et mul õnnestus hästi tõhusalt šopata.

Teisipäeval käisin suursaadiku vastuvõtul, aga enne seda oli vaja osta endale normaalsed kingad kleidi juurde.

Oeh see lugu on juba pikem kui ta väärt oleks. Aga panen ikka edasi.

Vastuvõtu algus aina lähenes ja kartsin, et ei saagi kingapoodi minna. Aga ma oskan aega hästi kasutada. Mul on kaks last ja ma tean täpselt, palju millekski kulub, mis on väärt aja kulutamist ja mis mitte – ja jõuan igale poole nii haigelt täpselt. (Välja arvatud neil kordadel kui ei jõua.)

Pidin kell 17 Vabaduse väljaku kandis vastuvõtul olema. Kell 16.19 astusin uksest välja ja sõitsin tõukerattaga Kristiine keskusesse. Kell 16.31 astusin tossupoodi ja küsisin, kas neil kleidi juurde kingi ka on.
Nende ainus klient – ehk nii 55ne mees -, vastas naerdes, et oleneb kleidist.

Koroona ja väikelastega olen mitu aastat elanud nagu loom, nii et veebruaris, kui oli tõeliselt peen vastuvõtt, hüppasin ka Kristiine keskusest vahetult enne läbi ja soetasin endale kleidi. 10 minutiga! Sest otsisin selle netist enne välja ja see sobis. Sama kleit oli mul jälle seljas.

Tuuseldasin sisse, leidsin tossude seast ainsad täpselt õiged kinnise ninaga mustad madalad kingad. Proovisin jalga ja kell 16.34 oli tehing tehtud.

Jah, ma vaatasin käekella ja jätsin kõik need ajad meelde.

Hüppasin jälle tõukerattale ja jõudsin Vabaduse väljakule nii vara, et panin tõuksi ära ja tibusammul liikusin vastuvõtuni, et liiga vara ei jõuaks.

Ma ei tea, mida ma vanasti vastuvõttudel tegin, aga nüüd viimaks kasutan neid sihipäraselt – võimalusena veini juua.

See aitab ka kohmakaid kohtumisi sujuvamaks muuta. Mu peas ainult küll.

Mu lemmik Theo Voni tsitaat on hetkel “you ever wander into a sentence and you’re like how do I get out of here?”

Juhtub vastuvõttudel tihti.

Theo on mu suur lemmik, aga vaatasin ta Netflixi asju uuesti ja need ei ole nii head kui tema on. Sest seal on mingit suure saali närvi tunda. Aga suvalist juttu ajades puistab ta sellist kulda. Ütleb selliseid asju, millega ainult tema aju suudab välja tulla.

Mu meelest on tema see esinemine hea. See on mingi seeria, kus kõik räägivad oma narkolugusid. Theo Von räägib loo sellest, mis juhtus vahetult enne, kui ta kaineks hakkas.

Saatsin millalgi sõbrale, talle ei meeldinud. Tundus nagu selline lugu et õu ma olin nii täis, et tegin selliseid sigadusi, vaat kui lahe ma olen. Ma ei tajunud seda üldse nii. Mu meelest jutustuse ülesehitus on väga meisterlik ja isegi nukrust on selles. Louis CKd tsiteerides, siis tõesti on ta lugu nagu jõulupuu.

Paar muud lugu sealt sarjast olid sellised, mis tundusid narkoga eputamisena, ei viitsinud lõpuni vaadata. Ja üks oli päris õudne. Algab umbes nii: ma räägin teile loo sellest, kuidas ma oma pissi hakkasin jooma. Jessa Reed räägib.

Mu jaoks on loo moraal, et isegi kui tundud endale oma otsustes maailma kõige ratsionaalsem, siis võib pärast välja tulla, et ikkagi ei ole. Ei saa usaldada alati ainult ennast, kontakt maailmaga on abiks.

Aga mitte seepärast ma ei iivelda. Ma ei tea, ma tahan, et homseks oleks korras jälle. Parem on olla terve kui haige.

Hooandja kampaania – 189 inimest ja 98%!

Kristel tegi täna täiega hea üllatuse. Saatis mulle pildi loost, mida ta praegu joonistab. Paksust ja ülbest kassist. See on ju meie Miki!

Pildil on ka üks väga kõneka pilguga muusa: “Wtf nagu!”