102%

Eile õhtul iiveldades otsustasin, et kui hommikul kell 5.55 enam ei iivelda, lähen rongile.

Hommikul ma päris kindel polnud, aga läksin rongile ikka. Balti jaamas sain teada, et rongigraafikut on jälle muudetud ja kui sügisel läks mu rong natuke enne kaheksat ja talvel läks natuke enne seitset, siis nüüd startis rong juba tükk maad enne seitset.

Ma fihhkan busse ja rong on taevalik, aga miks Elron ometi kompab mu armastuse piire.

Läksin trammile ja tegin tunnikese aega parajaks bussijaamas.

Kohe tundsin, kuidas aeg pole enam kvaliteet-, vaid on mingi lõgisev-logisev vingugaasi ja 40sendise vetsu, räpaste laudade ja muffini-mida-ma-isegi-ei-tahtnud aeg.

Kui ma rongiga käin, ma ei tunne, et raiskaksin aega. Sest alustustan varahommikuse jalutuskäigu või tõukerattasõiduga, mis on igati meeldiv. Termostassis kohv kaasas.

Siis istun rongi muusikat kuulama ja tihti teen tunniks veel ettevalmistusi. Siis astun ülimaitsvast kohvikust läbi ja jalutan läbi linna kooli. Seal on ka mõnus istuda, teistega juttu rääkida ja tundi oodata.

Tagasi sõidan alati küll bussiga, aga tean juba seda bussijuhti ja istun alati esimeses reas, nii et vaatan üle tema pea aknast välja ja mõtlen.

Nüüd ma ei teagi. Võin ju ärgata ka pool kuus ja jõuda edaspidi rongile. Läheb valgeks ja kevadiseks, võib-olla on ilus.

Raamatuprojekti toetab 199 inimest ja koos on 102%! Suur-suur aitäh! Ma pean väheke arvutama, aga mõtlen, et võiks trükkida isegi 1000 raamatut. Mulle tundub, et see on tehtav.

Iga päev blogimisega on see, et mul on tegelikult mitu teemat, millele mõelda tahaks, aga õhtul tunnen, et ma olen liiga väsinud, et õigeid sõnu leida – äkki homme.