Maikel

Kui näitasin pilti seinast, mis mu isa tegi, ja žongleerima õppivast emast, siis sinna alla M. kommenteeris, et tol ajal käis meie pool üldse suur žongleerimine.

Põhjus oli, et meil oli külas Maikel Austraaliast.

Mulle räägitakse, et Maikel kohtus Maijuga Saksamaal ja armus ära. Aga Maiju polnud mingi naiivne naine, kes mehe armusõnu kohe usub. Ta oli elu näinud ja tal oli kaks väikest last hoolitseda.

Aga Maiju oli Maikli eluarmastus. Nii et ta otsustas tulla Eestisse Maijut ära võluma. Seni, kuni tal see õnnestus, elas ta meie kodus Kivimäel.

Umbes nii.

Maikel Puupea – nii tutvustas Michael Woodhead end Eestis – sai tükiks ajaks mu lemmikinimeseks.

Mu viiendal sünnipäeval läksime tširkusesse. Maikel žongleeris laval juurviljadega. Kutsus vabatahtliku lavale ja andis talle žongleerimise vahepeal ampsu ühest ja teisest. Kui sibulat hammustada pakkus, oli nalja.

Ja meie elutoast sai sünnipäeval õhuloss.

Õhulosse ehitatakse niiviisi, et võetakse kõik kodused voodilinad ja muud suured kangad. Siis võetakse näiteks pesunööri ja tõmmatakse sellega sinna-tänna üle toa. Siis kangad üle nööride, nii et ruumist saab üks võluv õhuline õhuloss.

Sellest sai traditsioon, mäletan mitmeid õhulosse oma järgnevatel sünnipäevadel. Viimane oli ehk põhikoolis (või isegi keskkoolis?), kui mu sõbrad mulle õhulossi tegid.

Kuigi ma õnneks ei tea, kuidas mind eostati, siis kahjuks tean, millal eostati mu vend. Pidi olema 1991. aasta, üheksa kuud enne mu venna sündi, kui käisime Õnnepalees Maiju ja Maikli laulatusel. Maiklist sai mu venna ristiisa.

Ma olin väga murtud, kui Maiju ja Maikel Austraaliasse kolimisest teatasid. Aga ühtlasi tärkas minus mu elu kõige esimene reisiunistus – kindlasti-kindlasti lähen neile Austraaliasse külla, otsustasin.

Aga enne kolimist pärandasid nad mulle nukumaja. Ma arvan, et kui te seda nukumaja näeks, oleks see kõige vingem nukumaja, mida te oma elus näinud olete. See oli tavalisse väiksesse pappkasti ehitatud, aga seinu kattis peen tapeet, mööbliesemed, lauatelefon, toit taldrikutel ja kõikvõimalik oli vist Maiju enda tehtud, pisemad detailid mingist savi moodi materjalist.

Mängumaja läks esialgu kapi otsa ootama minu suuremaks saamist. Mäletan täpselt, millise kapi millisesse otsa ja kui ma olin piisavalt vana, et majaga mängida, degradeerus maja ikkagi liiga kiiresti.

Nii tugev ja tähtis roll oli Maiklil ja Maijul minu jaoks. Ma ei tea Maiklist palju, aga tean, et nõukaaja lõpu Eesti polnud ainus keerukas koht, kus ta käis. Ta töötas ka lastega Belfastis ajal, kui kristlased nottisid kristlasi. Mu isa käis temaga ka seal. Appi, ma ei tea, kuidas ja miks ja mida ta seal tegi. Igatahes käis.

Hiljem kohtusin Maikliga vähemalt paar korda. Maikel rääkis põnevaid lugusid ka mingitest muudest keerulistest riikidest, kus ta on elanud. Afganistan? Miks mul lähevad meelest ka olulised ja huvitavad asjad?

Üks asi, millest kirjutamist ma iga päev edasi lükkasin – tahtsin näidata ühte inglise keele õpikut, mille Maiju ja Maikel avaldasid.

Tahtsin näidata valmiva raamatu kontekstis. Kuidas mu isa on õpikusse kooliõpetajana sisse joonistatud. Mõtlesin, et enne pildi näitamist küsin autoritelt luba, aga ei jõudnud ega jõudnud.

Nüüd ka ei küsinud. Aga täna vend helistas ja ütles, et Maikel suri paar päeva tagasi. Nii kurb on.