No miks… on see… no see käsipidur peal.
Mitte miski, mis ma täna tegin, polnud liiga raske ja suur osa oli rõõmustav. Vaatan meie elu kõrvalt – on alles idüll. Istume kõik koos lauas, räägime juttu ja teeme nalja. Samal ajal mõtlen koguaeg: ma olen nii väsinud. No nii väsinud. Miks mu õlad nii pinges on.
Kallistan Shod ja ütlen, et ta on mulle nii armas ja tema ütleb, et ma talle ka.
Mõtlen, appi kuidas mul ikka vedanud on. Ja appi kui väsinud ma olen.
On see jõuetus või tahtmatus – mõlemad on suure osa ajast mu argipäevade pärisosa.
Naljakas ainult, et ma teen ikka mingid asjad ära. Pesen kõikide hambad, korjan vähemalt osa pesust restilt ära. Panen vähemalt nõud masinasse ja vajutan nuppu.
Teen kõik need asjad, sest pole pääsu. See “pole pääsu” tunne on ka nii huvitav ja võrdlemisi uus, täiskasvanutunne.
Samal ajal Marie mängib, et ta on ussike ja Luukas teeb kiigel tagurpidi rippumise trikke ja ma heldin.
Aga nii väsinud. Jõuetu.
Ma ei suuda häid toiduotsuseid teha. Ei suuda isegi püüda, natukenegi.
Jõuetu. Kes ütleks, kas abi oleks toidulisanditest või on see eksistentsiaalne äng.
Marie kõneleb minuga viimasel ajal äärmiselt etteheitvalt. Võti on küsisõnas.
Emme, palun anna õuna. Miks sa mulle õuna ei anna?
Asi on selles, et esimese ja teise lause vahel pole sekunditki. Miks-etteheide tuleb enne, kui inimlikult üldse võimalik reageerida.
Emme, ma ma tahan vettmiks sa mulle vett ei anna?
Emme, tule mängimamiks sa mängima ei tule?
See on psühholoogiliselt nii mõjus! Kui tahate kedagi end tõeliselt süüdi tundma panna ja kaitsepositsioonile suruda, siis esitage miks-küsimus.
Kristel tegi laksuvad lõuad. Hooandja projekti on toetanud 203 inimest. Ma täna Piretiga nuputasin, kuidas raamatuesitlust korraldada ja pidasime sügisel jututuurile minemise plaani.
Nii et ma tegin täna üht koma teist asjalikku ja kasulikku ja rõõmustavat. Joogas käisin, podcasti kuulasin… Aga näete, ikka on jõuetus ja tahtmatus. Huvitav ikka.
maarjablogi.com 
Sa ei ole üksi! Minu jaoks on kõige hullem veel see süütunne, et ei jaksa laste tegemistele nii palju kaasa elada kui tahaks, sest nii väsinud olemine on ning samas teadmine, et see kõik läheb nii kiiresti mööda. Noh, ja “peab” ju pesu ja sööki ja kõike muud tegema, mitte ei saa nendega istuda põrandal mängimas.
LikeLike
Üks asitõend, et ma olen hea ema – mu kodus on nii segamini koguaeg! Lapsed on prioriteet 🤓
LikeLike
Mina sain sellise ajujõuetuse vastu abi magneesiumist. Proovi, äkki aitab. Selle puudus pidi tänapäeva rafineeritud toidu juures olema väga tavaline.
LikeLike
eriti Eestis, sest siinne muld ise ei sisalda eriti magneesiumi, nii et isegi taimedes, mida magneesiumipuuduses inimestele soovitatakse, on magneesiumi siin kasvatades ainult siis, kui seda on väetisega kunstlikult juurde pandud, ükskõik, kui rafineeritud või väherafineeritud need taimed muidu on.
LikeLiked by 1 person
Hangin endale.
LikeLike
Lohutuseks nooremale inimesele: vanemaks saades väsid kiiremini ja “tegemise” entusiasmi on vähem. Nii et naudi aga praegust aega, hiljem mõtled kadedusega tagasi 😉
Just rääkisin kaasaga kui lahe oli pisikeste lastega matkamas käia, ühe panid selga, teise kõhu peale kotti ja muudkui kõndisid metsas, kellegi ei tulnud pähe vastu ajada, et ei taha. Muidugi oli ka raskeid ja väsitavaid momente aga mälu on selline tore asi, et need lähevad meelest.
Endal kah vist kevadväsimus kallal, jooksuringid ei lähe nii kerge sammuga kui võiks ilma ja olude põhjal oodata.
LikeLike
Ma niiiiiiii kadestan inimesi, kes käivad regulaarselt jooksmas. Ma just nägin üht eile vihmas, sõitsin temast autoga mööda ja ütlesin endale kõva häälega MIKS MA EI OLE TEMA!
LikeLike
SEST … kui lapsed väikesed olid polnud meil ka aega regulaarselt midagi teha. Karates hakkasin käima koos lastega või õigemini aasta peale seda kui nemad alustasid. Aga nendega sai koos ebaregulaarselt pidevalt igasugu asju teha, meil lihtsalt ei jäänud tugivõrgustiku puudumisel muud üle (teen siin ülekohut, sest tegelt ikka lapsehoidja oli esimesed 6 aastat). Samas meile mõlemale meeldis kõiki ettevõtmisi koos lastega teha ja nüüd suurest peast leiavad lapsed, et oli tore. Mis ma tahtsin öelda oli see, et lastega veedetud aeg on kvaliteetaeg aga su postitusi lugedes saan aru, et sa tead seda niikuinii. Lihtsalt siinmaal on tihtipeale vanematel nii kiire, et lastega ei tegeleta ja mu arust on see üheks paljude probleemide põhjuseks.
LikeLike
Jaa, lastega tore tegutseda. Ja sa annad lootust, et võib-olla minust siiski kunagi saab jooksja või midagi sama head.
LikeLike
Asi võib ka rauapuuduses olla. Käisin töötervishoiu arsti juures, justkui kõik enda meelest korras. Selgus, et rauavarud on alla igasugust arvestust. Aga eks see külm ja pime aeg on ka kevadeks energiavarud tühjendanud. Tahaks päikest ja soojust.
LikeLike
Täna võeti verd ja esmasp saan teada, kuidas rauaga lood.
LikeLike
kuidagi hästi mitu blogijat kirjutavad viimasel ajal ridamisi oma väsimusest – huvitav, kas on eriliselt raske talv olnud või on kõik blogijad umbes ühevanused ja järsku mingisse väsinud ikka jõudnud, või on see juhus? mulle tundub, et kõigil on lapsi, aga need lapsed on kõik erivanused ja mõnel juhul ei ela enam vanema(te)ga, vähemalt mitte kõik.
LikeLike
Loodetavasti pole väsinud vanus 😀 tahaks loota, et see iga pole veel käes. Aga küllap talv mõjus rängalt, jah.
LikeLike
Minu meelest pikk talv ja külm kevad tekitavadki sellise kahvatu-jõuetu idu tunde. Valgemad õhtud kuidagi tirivad selle idususe eriti päevavalgele. Mis siis, et tegelikult ongi märts alati pigem talvekuu, aga iga aasta tekib dissonants, et kus see oodatud kevad nüüd siis on?
LikeLiked by 1 person
Märts on suure segaduse kuu, jah.
LikeLike
loodetavasti on mingite ainete puudus, siis on vähemalt põhjus ja leevendus varnast võtta. ise jään sinna eksistentsiaalse ängi juurde, sest sõltumata aastaajast või tegevustihedusest on väsimus platsis ja need “pole pääsu” kodutööd ei kao ka kunagi
LikeLike