kuidas hästi kuulata

Nii hea, kui ma kirjutan hädise blogipostituse, siis kohe vähemalt viis inimest helistavad või kirjutavad soovitusi ja uurivad, kuidas läheb. Pärast esimest soovitust juba helistasin perearstile ja ülehomme võetakse vereproov, et rauda ja muud kontrollida. Samas on mul ikka kuri kahtlus, et see on lihtsalt elu. Elu ongi väsitav.

Lapsed otsustasid täna, et vanni ei lähe, sest neil on mingi eriti lahe mäng pooleli. Neil on omavahel koguaeg midagi teha. Õudne, kui kogu see tähelepanu, mis neil teineteisele läheb, läheks mulle. Ma ei peaks vastu.

Eelmise postituse all oli kommentaar süümekatest, mis tekib sellest, et iga hetke oma lastega täiel rinnal ei naudi.

See tunne, et nad on ju nii imelised ja armsad ja saavad liiga kiiresti suureks ja pärast ma kahetsen, et ma rohkem “kohal” ei olnud ja et ma suure osa ajast väsinud olin.

Mul on aidanud seda süümet leevendada mõte, et isegi kui minu tähelepanu pole parasjagu neil, siis nad ikka elavad oma imelist elu. Tegutsevad ja mõtlevad ja avastavad. Nende oma elu. Ma olen kõrvaltegelane.

Ja teine osa on, et ma tegelikult vaatan neile otsa iga päev ja kuulan neid iga päev ja heldin iga päev. Järelikult on ok.

Kuulamisega seoses, nii hea klipi leidsin, Mae Martin räägib. Mul on nii täpselt sama tunne!

See on väga ilmekas variatsioon igivanale teemale, et mitte keegi ei kuula mitte kedagi. Kõik kannatlikult ootavad, millal teine vait jääb, et saaks ise rääkida. Sest nende lugudega reastame riiulile oma identiteedi-lumekerasid ja otsime teistelt kinnitust, et me oleme olemas.

Just hiljuti olin selle olukorra ekstreemses versioonis. Kolm inimest rääkisid, keegi kedagi ei kuulanud, rõõmsalt ootasid oma korda. Mul oli samuti teemasse nii palju öelda, nii et istusin ka lauda ja hingasin juba sisse, aga ei saanud sõnagi vahele, sest kui kolm inimest püüavad korraga rääkida, on groteskne, siis neli inimest, kes kannatlikult oma rääkimiskorda ootavad, on liig mis liig. Otsustasin kuulata.

Mul üks sõber olla öelnud mu teisele sõbrale, et ma olen hea kuulaja. See on seepärast, et mina laon kõik “lumekerad” siia blogisse ritta ja nii on vähem tungi pärisvestlustes oma kraamiga lagedale tulla. Tõsijutt.

Aga kui ma olengi hea kuulaja, siis küllap ka seepärast, et mind huvitab, mida vestluskaaslane öelda tahab.

On erandeid muidugi. Ja mu elus on inimesi, kes pidevalt peavad taluma mu lumekera-juttu. Mu ema, küllap. Sho. Mu vend, vist. Ja aeg-ajalt mõni sõber.

Need on seda liiki lood, mille alapealkirjaks võiks panna “sorri, see ei anna sulle mitte midagi ja isegi mulle ei anna, aga ma tahan ära rääkida”. Aga kõik mu jutud pole lumekera-jutud, õnneks.

Vend helistas ükspäev, aga ma ei võtnud vastu. Helistasin talle tagasi, ta küsis, mis on. Nagu ta mulle poleks helistanud enne. Ma tegin mhhh ja ähhh.

Paar päeva hiljem helistasin talle, et mingit asja arutada. Kui ta vastu võttis, alustasin vestlust: mis tahtsid?

Mmmmmmm kui mõnus, kõkutasin tükk aega naerda. Väikesed rõõmud. Ta lasi mul lihtsalt ära naerda. Kuigi see võttis terve minuti ja tal oli koosolekuni kaks minutit. Ja see polnud nii hea nali. Aga ta teadis, et mul oli vaja.

Aga selleks, et teisi kuulata, peab omal identiteediga kõik hästi olema. Siis ei võta teise inimese mõtteid isiklikult ja jääb ruumi keskenduda kuulamisele.

Ja kui hästi kuulata, siis ei tekigi endal muud tungi, kui küsida täpsustavaid küsimusi. Ja nii oledki Sokrates valmis, hea kuulaja pealekauba.

Ma vanasti võtsin kõiki mõtteid, mis minu omadega ei klappinud, isikliku rünnakuna ja mul on nii hea meel, et enam ei võta. Harjutamise asi.

Mulle õudselt meeldib instagramis konto Orly’s listening table. Paneb oma kuulamislaua püsti kusagile avalikku kohta ja siis inimesed tulevad rääkima. Tema ei anna nõu ega mõista hukka. Tema eesmärk on õppida paremini kuulama. Instagrami teeb ka ainult üldise kokkuvõtte, mitte ei mõnule pikantsete juttudega jälgijaid võrgutada. Alati lisab nipi, kuidas olla parem kuulaja.

Üks tähelepanek, mida keegi juba varem nii mõjusalt ütles, et ma kuulda võtsin, oli sellel kontol ka: ma ju tean juba oma lugusid ja mõtteid. Kui kellegagi vesteldes ainult mina räägin, ei saa ma mitte midagi uut teada.

Küll on ikka hea, et mul see blogi on.

Laul, mida ma autos juba pikemat aega kaasa üürgan: Sylvie Kreusch – Walk Walk

Reklaamiminutid! Petrone Prindil sünnipäevakampaania. Minu Tokyo on 10 eurot.