Mul on need ja teised projektid ja tekitan kenasti mulje, et ma hommikust õhtuni kappan ringi ja olen hästi ettevõtlik inimene. Vahel olengi.
Täna ma ei teinud peaaegu mitte midagi. Viimane päev enne vereproovi, mõtlesin, võtan oma jõuetusest maksimumi.
Lapsed pole nii terved, et lasteaeda minna, nii et sel nädalal püsivad kodus ja mul vaja tööplaane ümber teha. Mida oli ka oodata, sest nädalavahetusel käisime Tartus Ahhaa keskuses. Kui kuskilt viiruse saab, siis sealt. Hull hulk inimesi, kõik käpivad kõike.
Käisime pärast Ahhaad perega sõbra perel külas ja nende jutust jäi mulle ka mulje, et neil on kujutlus minust kui haruldaselt tegusast inimesest. Võib-olla nad lihtsalt meelitasid.
Järgmisel hommikul Tartus jätsin Sho ja lapsed hotelli telekat vaatama ja sain teise sõbraga kokku. Rääkisime töörütmist. Ma olen enamvähem välja tulnud ajupesust nimega 8-tunnine tööpäev, kus iga minut toodetakse tööandjale üks ühesugune ühik väärtust.
Tööd ei tehta niiviisi – päev, nädal, keha ja vaim, jõud ja inspiratsioon ei jagune võrdselt. See on jälle see antihapruse teema. 5 päeva X 8 võrdselt tõhusat tundi nädalas tundub hea stabiilne tulemus. Samas, kui päriselt leida üles enda rütm, saab väiksema ajaga paremini, kohe kindlasti.
Sellisel juhul peab julgema leppida ka tõsiasjaga, et mõni päev ei lähe kohe mitte.
Mul on nii raske olnud lasta lahti roboti-ideaalist. Või mingi arvutimängutegelase omast. Kujutlusest, et ma kunagi suudan veeta päevi nii, et ma teen ainult kõik õigesti ja hästi. Et mul on ajakava, mul on toitumiskava, mul on treeningukava, mul on töökava, mängukava, pikaajalised ja lühiajalised eesmärgid. Kõik on hästi loogiline, nii et mul pole vaja midagi mõelda ega tunda, tuleb vaid astuda samm korraga mööda plaanitud rada.
Ja kuni ma sellist elu ei ela, seni ma pean proovima paremini elada. Selle elu sarnasemat elu.
Ma alles aasta-poolteist tagasi sain aru, et paljud jooned, mida ma enda puhul olen pidanud bug‘iks, on feature. See on mu toimimisviis. Muusikat kuulata ja pikalt aknast välja jõllitada pole mu viga, vaid… google translate pakub “lööknumber”!
Aga jah, täna ma saatsin ühe emaili, et koosolek kokku leppida. Aa võib-olla kaks-kolm e-maili. Ja proovisin natuke teha me lasteraamatule veebilehte.
Ülejäänud aja istusin või pikutasin telefonis, vaatasin aknast välja, haletsesin ennast natuke, tundsin, kuidas muutun järjest loiumaks ja loiumaks. Looderdasin enda meelest juba terve päeva, aga siis vaatasin kella, et alles pool kaks. Läksin voodisse poolunne.
Hästi natukene mängisin lastega ka. Tegime üheskoos legoprojekti. Suure osa ajast vaidlesin Luukaga, kas täna tohib arvutist multikaid vaadata või ei.
Meil on selline mäng tekkinud, et Marie või Luukas istub mu süles ja ma ütlen hirmsa häälega: ma söön su armsa nina ära! Aga siis teeme kalli ja ma ütlen hästi leebelt: ei söö ei söö ei söö. Siis hirmsa häälega: ma söön su armsad kulmud ära! Siis embame: ei söö ei söö ei söö.
Eile tekkis mängule lisa. Pärast eisöö-etappi tuleb jälle hirmsa häälega “söön ikka!” ja suur kõditamine. See mäng meeldib neile veel rohkem.
Ainuke töö täna, mille jaoks end üle viie minuti korraga kokku võtma pidi, oli õhtune koosolek.
Kui Sho töölt koju tuli ja kell enam vingerdamisruumi ei andnud, valmistasin ette paar jaapani poe pakki, et need koosolekule minnes automaati viia.
Viisin pakid ja tormasin juba auto suunas, aga Selveris pingil istus üks mees, kes tasahilju taskunoaga kartulit kooris.
Tal oli Selveri kohvitops kuuma veega, nii et kartuli poetas topsi. Ma läksin temast mööda õue – aga siis läksin tagasi sisse. Ta lõikas sinnasamma topsi nüüd sibulat.
Ma läksin kuuma toidu letti ja närvitsesin seal hästi tükk aega – no ikka kulm kirpas ja mhhhh ja mhhhh -, kuni keegi väääääga rahulikult oma kraami tellis. Ma olin juba koosolekule hilinemas ja kartsin, et mees läheb pingilt vahepeal liikuma ja siis pean ahjukartuli ja kanakoivad koju viima – ei mingit lunastust mu luuserielule.
Viimaks sain toidu kätte ja tormasin maksma. Mees oli õnneks ikka sealsamas, nii et ulatasin talle käigupealt koti ja ütlesin, et seal on talle sooja toitu. Ta naeratas ja ütles aitäh.
Nii et ma ikkagi ei ole kasutu luuser, ma olen ettevõtlik inimene.
Kristel sai täna kassilooga ühele poole ja homme alustab prussakate looga. Ma armastan seda lugu.
Me teeme nii, et ma loen kõik lood ette ja panen salvestuse üles Kristelile ja Stellale kuulamiseks. Lugesin just prussakaloo linti.
Prussakad peavad üleilmseid prussakakongresse, kus nuputavad, kuidas inimkond ja prussakkond paremini läbi saada võiks. Nii traagiline!
maarjablogi.com 
Sooja toidu andmine läks hinge, hästi tehtud!
Töö koha pealt on viimased 13 aastat 8 tunnine tööpäev. Paraku oskab ettevõtlik eestlane ka selle nauditavaks kombineerida:
Töö teen ära 2-3 tunniga, ülejäänud aja surfan netis, loen raamatut, kuulan podcasti või tukun. Võimalus talvel soovi järgi suusatamas, kevadel-sügisel matkamas ja suvel kuu-paar Eestis käia on hädavajalikuks boonuseks. Lisaks on töö stressivaba ja mõistlikult tasustatud.
Ehk siis 8to5 5 days a week töö ei pruugi väljakannatamatu olla😉
LikeLike
Jaa, hästi elad 😀Ma vist sõnastan mõtte kehvasti. Stabiilne tööleping pole üldse saatanast, aga tööd saab teha just nii nagu sa ütled, omas loomulikus rütmis. Mul kunagi oli kujutlus, et kui ma 8 tundi päevas ühtmoodi produktiivne pole, olen kehv töötaja ja peaksin püüdma paremini. Nii et see 8-tunnise tööpäeva ajupesu, millest räägin, on minu pestud aju probleem, mitte tingimata vigane süsteem.
LikeLike
Tegelt muidugi enamus kohti pole nii lebo ja pead ka päriselt töö ajal töötama. Mul lihtsalt on vedanud.
LikeLiked by 1 person
mul on ka kujutlus sinust kui haruldaselt tegusast inimesest, isegi sinu aknast välja vaatamised tunduvad produktiivsed, sest oskad oma huvitavad mõtted kirja panna 🙂
LikeLike
Nagu Indigoaalane kommenteerib, see on kirjutamise eripära. Jääb mulje, et koguaeg midagi toimub. Ja no mingis mõttes toimubki. Aga mitte rohkem kui teiste eludes 😀
LikeLike
eks see olegi vist blogide õnn ja õnnetus, et me koondame sinna oma valiku ning loome sellega edast mingi pildi. Ja üldjuhul kirjutad ju ikka sellest, mida teed, mitte mida Ei tee.
Ma sain mingi 30 aastat tagasi aru, et mu tegelik tööjõudlus on 6 tundi päevas, siis langes see 4-le ja nüüd on mingi 2-3. Loomulikult on perioode, kus tööd ning ka energiat on rohkem. Õnneks töö võimaldab, et neid tunde ei pea tegema järjest, vaid siis kui vaja.
Inimestel, kes töötavad kontoris võtab väga suure osa tööaajast koosolekud ning vahel ka logistika. Kirjade järgi on see ju ka töö. aga intensiivsuse mõttes midagi muud. Isegi tööstuses, kuigi kirjade järgi on 8-12 tunnised päevad, siis intensiivsus vaheldub ja nende tundide sisse jääb nii pläktamist kui ka kohvipause.
LikeLike
Just-just, su tähelepanekutega nõus.
Kuigi mu meelest võiks arvutada töötasu konkreetselt sellest hetkest kui inimene koduuksest välja astub, et kontorisse minna. Palka võiks saada vähemalt 9 tunni eest päevas.
LikeLike
Ma vist armastan sind.
LikeLike
Miks 😀 sest ma ostsin mehele süüa?
LikeLike
Sa oled nunnu!
Ikkagi inimene 🙂
Tegelikult, tundusid enne tore ja nüüd oled ikka tore ja toredad inimesed teevadki toredaid asju.
Tööst. Ma ei saa tööga hakkama, ka ületundidega ja see on halb. Tööde järjekord tekitab minus stressi. Ja mu uneprobleemidega pole muid probleeme juurde vaja.
LikeLike
Oi uneprobleemid on kõikide probleemide ema. Ja ületunnitöö kontseptsioon tuleks üldse ära kaotada – ideaalses maailmas 😀 kui töötundidega asja tehtud ei saa, siis ületunnitööga väsinult veel vähem.
LikeLike
Töö teemadel kohe tahaks kaasa rääkida. Tegin väga südamelähedast ja toredat tööd, peaaegu loomingulist. Sellist tehnilis-loomingulist. Aga töö oli 8 tundi, viis päeva nädalas. Keegi väga täpselt ei teadnud ega kontrollinud kuidas oma tööaega kasutasid, peaasi et tähtaegadest kinni pead. Nii ma siis tegin 2 päeva hooga tööd ja siis 3 päeva molutasin. Tööl, raha eest. See hakkas ajudele, arvatavasti seesama, et ise piitsutasin ennast – nii ju ei tohi. Läksingi ära, õppisin uue ameti. Nüüd töötan vahetustega. Meditsiinis. Vahel 12 vahel 24 vahel 8 tundi. Ja ei, ma ei suuda 24 tundi olla särav, meeldiv ega isegi empaatiline. Aga see töö on ise kuidagi vahelduv selle 24 tunni sees ja ma tunnen ennast hästi. Nii õnnelik olen, et julgesin veel kõrges vanuses (neljakümnendate teine pool) uut ametit õppima minna.
Aga sina oled armas. Kunagi kui su blogi lugemist alustasin, siis natuke pelgasin, natuke ei uskunud, aga ajaga olen uskuma hakanud – sa oledki just nii armas ja tark nagu blogis paistab.
Aitäh, et blogid.
LikeLike
Aitäh ilusate sõnade eest!
See on nii lahe, et sobiva elukutse leidsid. Natuke kade ja natuke lootusrikas tunne tekkis sinu kommentaari lugedes.
LikeLike