sõltuvused ja eneseviha

Täna hommikul, kui mul vereproov antud, käis sõber külas. Küsis, kuidas mu suur rõõmuelu läheb. Ma ütlesin, et on küll rõõmuelu, aga mingil tasandil ma ikka täiega vihkan ennast.

Kallasin talle hommikuveini ja ta küsis terapeudi ilmel, milles see seisneb. Ma vastasin, et ma väldin kõigest väest oma mõtetega üksinda jäämist.

Ja see on nii lihtne! Tekib hõre tunne, helistan kellelegi ja lobisen tunnikese. Tekib kahtlane tuju, kuulan podcasti või kasutan muusikat meeleolu stabilisaatorina. Ülejäänud aja sisustavad lapsed.

Sõber ütles, et tal on ka hulk tegevusi, mis väljapoolt paistavad ainult positiivsena – õppimine, uue info omandamine… – kes seda heaks ei kiidaks? Aga nüüd, kus ta oma tundeeluga tegeleb, ta näeb, et see on üks tema enda rahustamise viise.

Et see toimetulekumehhanism ta esivanemal ka ja oi kui too korra raamatutest pilgu tõstaks ja oma mõtetega jääks, siis – sõber hingas paaniliselt sisse ja välja “türrraaaaaaa”.

(Ma täna lasteraamatut ei reklaami.)

Kesse psühholoog ongi, kes erinevates podcastides traumast ja sõltuvusest räägib hästi masendava häälega. Tema kirjeldas sõltuvust kunagi niiviisi, et mulle hästi meelde jäi. Ta ütles, et see, millest iganes sa sõltuvusse oled jäänud, on olnud sulle üks hetk vajalik ja hea. See on olnud mingi probleemi lahendus. Mingi valu vaigistaja.

Ikka see jutt, et sama asi võib olla nii ravim kui mürk. Sõltub ainult doosist ja rituaalist.

Peter Attia nimetas hiljutises Rogani podcastis oma perfektsionismi sõltuvuseks. Ta ütles, et see tunne, kui midagi täiuslikult ei õnnestu, on sama laastav, nagu kui sa oleksid meeleheitel alkohoolik, kes tellib baarist klaasi viina, aga baarman ulatab vett. Sama raev ja pettumus.

Ainult, et perfektsionism on üks paljudest ühiskondlikult soositud sõltuvustest. Hoia latt kõrgel, ära alt mine – uhkuse asi.

Ma aeg-ajalt ikka mainin oma muusika kuulamist kui sõltuvust ja ma arvan, et mind ei võeta neil hetkedel tõsiselt. Arvad, et su suhe muusikaga on nagu joodikul viinaga? Aga selles kontekstis, mida ma ülal kirjeldada püüdsin, on see ehk mõistetavam.

Sõbraga siis koos kaevasime, et mis võib olla see eneseviha tuum. Sest pealmises ega ka keskmistes kihtides seda viha ei ole.

Ma ju saan väljaspoolt äärmiselt palju julgustavat ja toetavat vastukaja. Ka võõrastelt inimestelt, seletasin sõbrale. Blogis on liiga palju sooje kommentaare.

Pärast, kui sõber koju läks, lugesin blogist, et üks lugeja vist armastab mind. Saatsin sõbrale kuvatõmmise, et ta näeks, the struggle is real.

Ja kommenteerija pole isegi ainus, kes mind armastab. Mul on nii head pere- ja sõbrasuhted, te ei kujuta ette. Ma rohkem ei räägi, muidu hakkame kõik oksele.

Ka igapäevaste probleemidega tulen vaimselt hästi toime. Oskan analüüsida, kust mis tunne tuleb ja kuidas sellega toime tulla – mis on tähtis ja mis ei ole. Umbes selline protsess, et “oot, mul on ärev olla. Millest see tekkis, kümme minutit tagasi oli tunne okei. Aa, ma lugesin seda emaili ja seal oli see fraas, mis tekitas ärevust. Aga tegelikult ärevuseks pole põhjust, sest… (ja loetlen põhjused)” Ja tunne lahtubki.

Nii tubli, nii küps!

Mis dramaatilisest enesevihast ma siis räägin. Sõbraga ei jõudnud neid mõtteid päris lõpuni mõelda, enne ta pidi ära minema. Viha tuumani ei jõudnud, aga ümber tiirlesime.

Vastus on peidus kuskil siin:

Viimasel ajal hommikul ärkan üles tundega, et ma tegelikult tahaks juua suure klaasitäie sidrunivett. Mitte seepärast, et kuskil keegi väidab, et see on kasulik. Lihtsalt seepärast, et täiesti ära kuivanud tunne on ja hapukas vesi on nii hea.

Aga ma ei joo. Ma isegi nagu trotsist ei võta seda klaasitäit vett, vaid teen endale kohvi ja kuivan edasi.

Miks ma pistan suhu toitu, mis mulle ei maitse ega ole kasulik, mida ma ei taha süüa – mul pole isegi kõht tühi – ja ma tean, et see tekitab pooleks päevaks füüsiliselt paha enesetunde?

Miks ma ei taha oma keha kuulata?

Miks ma ei söö D-vitamiini, kuigi see on mu köögikapis ja suhu pistmine võtab 10 sekundit ja mu reaalne heaolutunne kasvab hüppeliselt ja ma tean täpselt, miks ja kuidas veel, sest olen D-vitamiini olulisuse kohta eksperte tundide kaupa rääkimas kuulanud? Ei mingit kõhklust positiivse mõju osas, ülimalt lihtne manustada, käeulatuses… Aga ei.

Kas ma ei vääri paremat enesetunnet või?

Kuskil seal on see eneseviha peidus.

Vaatasin digiloost vereproovide tulemusi. D-vitamiini on alla normi, kuigi purk seisab mul köögikapis. Ja ferritiini on ka natuke liiga vähe. Esmaspäeval konsulteerin perearstiga.

Ma loodan, et tekstist ei jäänud muljet, nagu mul oleks paha tuju. Mul on väga hea tuju, täna oli mõnus päev.